Hanked ja lapstööjõud

Kristina Mänd Foto: Erakogu

JOOME IGA PÄEV kohvi, teed või kakaod, paneme sinna suhkrut. Sööme banaani ning šokolaadi ja muid maiustusi. Sõltume iga päev poolest maailmast ning maailma heaolu sõltub meist.

Teadmatusest või ainult odavat hinda taga ajades satuvad meie ostude sekka ka sellised kaubad, mille tootmine on räiges vastuolus Eesti seadustega ning ilmselt enamiku inimeste südametunnistuse ja väärtushinnangutega. Aga me ei näe seda, sest neid kaupu toodetakse kaugel (näiteks banaanid tulevad meile ligi 11 000 kilomeetri kauguselt Ecuadorist) ning tööliste, talunike ja laste elu või keskkonnareostus arenguriikides pole iga päev ka meie uudistes. Globaalsel internetiajastul pole see muidugi enam mingi vabandus. Kui ostad ja tarbid, siis vastutad.

Lapstööjõu kasutamise ja keskkonnakahju tekitamise vastu saab võidelda teadliku tarbimise, ettevõtjate vastutuse, arenguriikidega koostöö tegemise ning arenenud riikides seaduste rakendamise koosmõjul.

ÜKS SUUREMAID tarbijaid on avalik sektor. Eestis moodustab avaliku sektori kogutarbimine sisemajanduse kogutoodangust 14–16 protsenti. Et kasutatakse suuresti maksumaksja raha, peab avaliku sektori tarbimine olema teadlik, vastutustundlik ja kestlik ning arvestama ühiskonna huve.

Üks võimalus on sotsiaalselt vastutustundlikud riigihanked, et avalikesse asutustesse (ministeeriumid, omavalitsused, koolid, lasteaiad, haiglad ...) toitlustuse ja toitlustusteenuse tellimisel, kohviautomaatide soetamisel ja teenindamisel või toitlustuskohtade valikul arvestataks õiglase kaubanduse põhimõtteid.

Varasem riigihangete seadus seadis ainsaks tingimuseks maksumuse. Nii tallas odav hind jalge alla tootjate ja tööliste inimõigused. Eesti riigiasutused ostsid teadmatutest arenguriikidest pärit toiduaineid, puuvillast tooteid ja puhastusvahendeid, mis olid toodetud keskkonnakahjulikult ning orja- ja lapstööjõudu kasutades.

Uus riigihangete seadus võimaldab ja isegi eeldab enamat, öeldes, et riigihangete planeerimisel ja korraldamisel arvestatakse sotsiaalsete kaalutluste, innovatsiooni rakendamise ja keskkonnasäästlike lahendustega. Kuidas see käib?

OLETAME, ET lasteaed hangib toitlustusteenust. Esimese asjana mõtleb ta, millist teenust ta soovib, ning siis kirjeldab endale lahti selle teenuse kvaliteeditingimused (menüü, tooraine puhtus, värskus, teenuse operatiivsus ...) ja otsustab, kui suure osa nende tingimuste täitmine hindamisel annab. Lisaks on lasteaiale tähtis, et kasutatavad toiduained oleksid toodetud õiglase kaubanduse põhimõtetest lähtudes. Ta sõnastab need tingimused ja määrab, kui suure osa nende tingimuste täitmine hindamisel annab. Kolmandaks otsustab hankija, kui suure osa nendest moodustab pakutav hind.

Lasteaed kirjeldab neid tingimusi hanke alusdokumentides, millega pakkujad saavad tutvuda ja mille põhjal nad oma pakkumise teevad. Õiglase kaubanduse toodete puhul kirjeldab pakkuja, millistele tingimustele need vastavad ja kuidas ta seda kinnitab. Võitjaks tunnistatakse pakkumine, mis kogub kõigi hindamiskriteeriumide alusel kõige rohkem väärtuspunkte.

Või oletame, et kohalik omavalitsus soovib korraldada kultuuriüritust ja otsib selle elluviijat. Esiteks mõtleb omavalitsus, millist üritust ta soovib ning kui palju raha ta selleks eraldab. Seejärel mõtleb ta välja, milliseid kaupu on ürituseks vaja, ning otsustab, kust neid saab ja kuidas need peavad olema toodetud. Ühtlasi otsustab ta näiteks, et eestimaised toiduained võetakse ainult lähimatelt tootjatelt, aga pakutav kohv, tee, suhkur ja vein peavad olema toodetud õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides.

MITTETULUNDUSÜHING Mondo on koostanud avaliku sektori hankijatele juhise, kuidas arvestada, nõuda ja kontrollida hangete tehnilises kirjelduses, hindamiskriteeriumides ja lepingu täitmise tingimustes kaupu, mille  päritolu ja tootmine on läbipaistvad ja õiglased.

Õiglase kaubanduse nõude seadmine hanketingimustesse peab olema seotud hanke eseme – tellitava kauba või teenusega. Selliseks kaubaks või teenuseks saab olla näiteks toiduainete soetamine, müügiautomaatide soetamine ja teenindamine, toitlustuse ja toitlusteenuse tellimine, toitluskohtade valimine, ka puuvillast riiete või materjalide soetamine.

Õiglase kaubanduse toodete kontrollimiseks on süsteeme, mis selle töö hankija eest ära teevad. Üks peamine on sotsiaalse vastutuse standard Fairtrade.

Et pakkujalt ei või nõuda konkreetse õiglase kaubanduse märgise kasutamist (näiteks Fairtrade’i märgist), saab avaliku sektori asutus hankijana seada tingimuseks, et toode pärineks õiglasest kaubandusest ning vastaks teatud nõuetele: näiteks et tootjatele makstakse teatavat miinimumhinda, istanduste ja tootmisühistute töölised saavad inimväärset palka ja töötavad inimlikes tingimustes, laps- ja orjatööjõu kasutamine on keelatud ning tootmisel lähtutakse keskkonna säästmise põhimõtetest.

Avaliku sektori hanked sisaldavad tooteid, mille tootmise ahel on väga pikk. Suurim laste ärakasutamine on just ahela alguses. Seega on ahela läbipaistvus ja selle nõudmine probleemi lahendamisel ülioluline.

EESTIS KASVAB nende inimeste osa, kes valivad kaupu, lähtudes just tootmise läbipaistvusest ja õiglusest. Samad inimesed maksavad makse. Kuna avaliku sektori asutuse hankeid tehakse maksumaksja rahast, on inimestel õigustatud ootus, et avalikud teenused ja kasutatavad tooted oleksid nende väärtuste pikendus.

Õiglane kaubandus ei ole heategevus. See on tootmis- ja kauplemisviis, millel on selge eesmärk: vähendada kaubanduse abil vaesust, tagada arenguriikide tootjatele head hinnad ning talunikele ja töölistele mõistlikud töötingimused ja kestlik tulevik. Õiglane kaubandus ei eelda eritingimusi, vaid väärikat tööd ja elu, nagu meie naudime arenenud riikides.

Õiglase kaubanduse tooted ei konkureeri Eesti tootjate omadega, sest nende tooraine Eestis ei kasva. Küll aga võib Eesti tootja taotleda märgist, kui ta valmistab midagi arengumaadest pärit sertifitseeritud toorainest. Näiteks on seda teinud Loodusvägi ja Friends Textile.

ÜKS KÜSIMUS, mis alati tekib, on hind, sest ekslikult peetakse õiglase kaubanduse tooteid kallimaks. Selles argumendis on kolm viga.

Esiteks: õiglase kaubanduse tooted on samas hinnas mis sama kvaliteediga tavalised tooted. Sarnaselt tavalise kohviga on ka õiglaste märkide puhul võimalik leida eri hinnaga tooteid päris soodsatest eksklusiivsete ja kalliteni.

Teiseks: tundmatut päritolu tooted, mis tulevad arenguriikidest ja maksavad ülivähe, on ebanormaalselt ebaõiglase hinnaga ning see tuleb laste, keskkonna ja tööliste arvelt.

Kolmandaks: uue riigihangete seaduse põhimõte on tagada hangitud teenuste ja kaupade keskkonnaalane ja ühiskondlik õiglus, mitte odavaim hind.

Riigid, mida me eeskujuks võtame, arenevad. Arenenuks ei tee meid mitte autod, millega sõidame, või samasugune köögikapp, nagu nägime ajakirjas, vaid meie teadmised, oskused ja suhtumine.

NII ET VAADAKE üle, milliseid toiduaineid teie asutus praegu kasutab, ning mõelge, millised neist tulevad arenguriikidest või on tehtud sealt pärit toorainest. Valige oma toidulauale lähedal toodetu või siis kaugel toodetu, millel on õiglase kaubanduse märgis. Otsige märgiseid ning küsige neid poes, söögikohas ja hotellis. Kasutage nii oma töökohas ja üritustel kui ka kodus õiglase kaubanduse tooteid, et teadmised kujuneksid harjumuseks. Kasutage juhist, et selliste kaupade hankimisel arvestada õiglase kaubanduse põhimõtteid.

Iga samm loeb. Kõik suured asjad saavad teoks paljude väikeste sammude koosmõjul.

Ghanas asub Kuapa Kokoo nime kandev kakaotootmise ühistu, mis on aidanud müügist saadud tulu eest ehitada oma liikmete kogukondadesse neli kooli ja kaks lastehoidu. Fairtrade`i sertifikaadiga ja õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides on Kuapa Kokoo lapstööjõu vastu võideldes loonud oma piirkonna lastele võimaluse saada kooliharidust. Lisaks koolide ehitamisele andis ühistu 2015. aasta aprillis sajale kakaofarmeri lapsele jalgrattad, et nende kooliteed lihtsustada.

Selliseid näiteid on palju, sest õiglase kaubanduse süsteemist saab koos perede ja kogukondadega kasu enam kui kuus miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat.