Kaitseliidu Sakala malev kandis Lõuna-Eesti metsades küll kaotusi, kuid kogus seejuures tarvilikke teadmisi.
Sõda käis ja surnuid tuli igalt poolt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maleva pealiku kapten Kalle Köhleri jutu järgi läks õppus korda ja kõik üksused said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama.
Kuigi kaotused olid suured, jäi rahule ka lahingukompanii ülemleitnant Andrus Põldma. «Harjutasime mitmel tasandil koostööd reservväelaste, kaitseliitlaste ja teiste organisatsioonidega. Üksused olid kogu õppuse vältel hästi motiveeritud,» ütles ta.
Sakala malev osales kolme allüksuse — maleva alusel moodustatud maakaitsepiirkonna staabi, lahingukompanii ja formeerimismeeskonnaga. Kõige põnevam oli lahingukompanii tegevus: tema pidi sooritama rännakuid, osalema taktikaharjutustel ja astuma vaenlasega võitlusse.
Sõdurite tervise eest hoolitses meditsiinigrupp. Kompanii meedik Helena Minina pidi kergemate vigastuste kõrval tegelema ka miini otsa astunud mehega, kellel tuli amputeerida jalg. Surnuid ja raskesti vigastatuid oli palju.
Õnneks tegelikus elus midagi hullu ei juhtunud ja kedagi polnud vaja õppuselt koju saata — abistamine piirdus kõigest plaastripaneku ning valuvaigisti andmisega.
Magamiseks tuli igaühel otsida endale metsas sobiv koht. Mõistagi olid kõigil kaasas magamiskotid ja -matid.
Algul püstitasid õppusel osalejad agaralt telke, aga lõpuks, kui väsimus võitu sai ja mugavus muutus teisejärguliseks, leidsid nad endale koha lageda taeva, telkmantli või
auto all ning mõni magas autokastis. Võis juhtuda, et varustus sattus vastase kätte, ja siis ei jäänud üle muud kui ehitada endale magamispesa looduslikest vahenditest.
Sõdurite seas leidus nii neid, kes magasid end iga öö välja, kui ka selliseid, kes ei saanudki sõba silmale või pidid näpistama uneaega minuthaaval.
Õnneks ei olnud õppuse eesmärk tühja kõhtu kannatada. Väliköögimeeskonna ülem Peeter Vahemets kinnitas, et toitu jätkus lõpuni.
Nädala jooksul tuli sööta üle 150 inimese. Kolm korda päevas pakuti sooja toitu, ent ratsiooni kuulusid ka pakid. Menüü oli mitmekülgne ning koosnes putrudest, suppidest, praadidest ja maiustustest.
Toitu valmistati kohapeal suurte padade ja pottidega ning vahepeal käidi linnast kaupa juurde toomas. Värsket vett oli kõigile ette nähtud nii joogiks kui elementaarseks hügieeniks.
Õppuse vältel käisid eeskätt reservväelaste ja vabatahtlike hulgas jutud surematust vastasest ja «terminaatoritest».
Vaenlastena andsid vastutegevusse oma panuse Scoutspataljon ja lätlased. Vahepeal tuli vastane peale nii hirmuäratavalt, et tekkis tõelise sõja tunne ning kimbutas tahtmine varustus põõsasse visata ja kõigi nelja tuule poole plehku panna. Õnneks jäigi see pelgalt mõtteks: kõik püsisid positsioonidel ja täitsid oma ülesandeid, nagu ette oli nähtud.
«Tahaks koju!» Selline oli õppusel osalejate vastus küsimusele, kuidas nad end tunnevad. Aga kui lahing oli seljataha jäänud, ununes koduigatsus, silmad lõid särama ja emotsioonid käisid kõrgelt.
Reservväelased olid esialgu õppuse suhtes üsna skeptiliselt meelestatud, aga mitu päeva tegevust muutis nende meelt ning sundis tõdema, et vahelduseks on päris hea viibida tsivilisatsioonist eemal, trotsides külma ja märga ilma.
Enamik osalenuid, kellega rääkisime, jäi õppusega rahule ja oli valmis järgmine kord taas tulema.
OSALEJATE MÕTTED
ANNA-MARIA KASEOJA (õpilane), laskur-sanitar
Minu ülesanne oli lappida haavatuid ja toimetada nad järgmisesse meditsiinipunkti. Kõik läks hästi ja jäin väga rahule. Kõige rohkem meeldis mulle hetk, kui Scoutspataljon pealetungile asus: rünnak oli professionaalne ja kiire. Ühe korra sain surma ka.
RAGNAR PÄHN (juhataja), kuulipildur
Olin 11 tundi ühe koha peal valves. Meie meestele oli just toodud sooja sööki, kui vastased, Läti snaiprid sattusid kogemata meie alasse ja algas möll. Ajasime neid taga ja sundisime nad jooksma üle tee põõsastesse, kuid järsku tõmmati meile põõsast peale hirmus tuli: seal oli end sisse seadnud terve Läti rühm.
Tartlased soovitasid meil taganeda. Jooksime tagasi oma positsioonidele, lätlased järel. Saime veel kõva lahingu maha pidada. Poetasin metsa alla ligi 500 padrunikesta, kuulipildujatoru susises nagu grillvorst lõkkes.
Kui kohtunikud kuulutasid lahingu lõppenuks, tuli välja, et Läti snaiprid ja põõsas peitunud rühm polnud omavahel üldse seotud — nagu ka meie viisteist meest viie asemel.
Seejärel avastasin, et söök ja üks raadiojaam on kadunud. Kui hakkasime neid otsima, sattus meie alasse vastaste järgmine, Scoutspataljoni rühm ja lahing läks edasi. Scoutspataljoni omad olid ülbemad kui lätlased: tormasid suure hurraaga meie poole ning kohtunikud ei peatanud neid. Panime siis kiiresti jooksu. See võttis selja korralikult märjaks. Vahepeal oli nii palju jooksmist, et tulistasin puusalt.
TOOMAS TERAS (keevitaja), sidemees
Jooksime klassivennaga metsas kokku — üks ühest, teine teisest malevast. Me polnud teineteist 20 aastat näinud. Seega võib õppusest saada taaskohtumise paik.
MADIS RAPPU (õpilane), kuulipildur
Olime valmis selleks, et vastased meid ründavad. Öö otsa polnud sõba silmale saanud ja siis toodi meile toidupakke, milles oli kohv. Hakkasin endale kohvi tegema. Vesi läks keema, panin kohvi tõmbama ja siis tungis vastane meie laskealasse. Tulistasin kuulipildujaga mõne valangu, kustutasin priimuse ja tulistasin veel. Kui vastane oli laskesektorist välja löödud, hakkasin kohvi jooma ning avastasin sellest padrunihülsi.
Telgi panin üles esimeseks kolmeks päevaks, hiljem enam ei viitsinud. Magada saime ainult siis, kui ootasime lahingut, varustus kaisus.
MEELIS VIISUT (õpilane), sidemees
Olin esimest korda sidemehe ametikohal. Paigaldasime rühmaga enne viimast lahingut antenni liiga metsa sisse — kui oleksime lähemale paigaldanud, oleks meid rohkem ellu jäänud. Kindlasti oli tipphetk siis, kui puhkes lahing: kõik jaod kandsid hukkunuid ette, teine rühm vajas kiirelt abiväge, aga kui seda kutsusime, saime tagasisideks ainult raginat. Lõpuks õnnestus abivägi kutsuda, kuid teise rühma jaoks jäi see liiga hiljaks. Sõda käis ja surnuid tuli igalt poolt.
DITMAR MARTINSON (arhitektuuritudeng), jaoülem
Olime saanud oma jao käsutusse väikese künka, meie kaitsepositsioon asus selle tipus. Jaoülem, kellelt koha üle võtsin, ütles, et eelmisel ööpäeval oli vastane rünnanud neid kolm korda. Et olukord tundus tõsine, asukoht oli võõras ja väljas valitses pilkane pimedus, otsustasime jääda koiduni positsioonidele ning vaadata alles hommikul, kuidas puhata saab. Uus päev tuli paraku uute ülesannetega ning nii tiksus 24 tundi ärkvelolekut üpris kiiresti täis.
Kõige lõbusamad olid õppuse viimased päevad. Olime olnud ärkvel üle 48 tunni ning saanud sel ajal tunda nii vihma kui lahingut. Väsimus surus kõvasti peale ja nii muutusid vestlused ning koguni ülemalt käsu saamine väga kiiresti dialoogist monoloogiks: teine pool jäi lihtsalt vestluse ajal tukkuma.
Kurnatusel oli ka muid põnevaid ilminguid. Näiteks näisid ööpimeduses puudele ja põõsastele relvad kätte ja kiivrid pähe kasvavat. Nii mõnigi sõdur püüdis pingsalt metsa poole vaadates pikka aega mõistatada, kas seal luuravad sõdurid või õõtsuvad puud.
ÕPPUS
Kaitseväe maaväeõppus «Kevadtorm» kestis 11.—20. maini Tartu, Põlva ja Võru maakonnas.
• Õppus oli jagatud kolme põhietappi: ümberpaiknemine, koostegevusõpe ja lahinguülesannete täitmine.
• «Kevadtorm» hõlmas üle nelja tuhande kaadrikaitseväelase, ajateenija, kaitseliitlase, reservväelase ja ametniku.
Allikas: kaitseväe peastaap