Prahikoristus ei ole talgud

Foto: Eero Vabamägi / Postimees

TORE, ET TÄNAVUSED «Teeme ära!» päevad on seotud meie kihelkonnapärandiga. Tahan siiski juhtida tähelepanu ühele võimalikule komistuskohale.

«Teeme ära!» päevade jooksul tehakse mitmesuguseid töid, mida võib julgelt nimetada talgutööks. Olen aga seisukohal, et prügikoristamist, mis on küll väga vajalik töö, ei tohiks talguteks nimetada.

Kogu Eesti elu on põhinenud kihelkondlikul kogukonnaelul ja talguviisilisel tööelul. Esimene kujunes välja sugulussidemete kaudu (abielluti põhiliselt kihelkonna piires) ja sellest tekkis kogukonna hingeline side. Kogukondliku elu aluseks oli aga naabrite abistamine, talguviisiline tööelu. Need pole talgud, kui tulevad kokku paarkümmend inimest, kes argipäevadel üksteisega isegi ei suhtle, ja panevad metsa all kokku paar koormat prahti või autokumme.

TALGUTE TÄHENDUS ajaloolises mõttes on lisaväärtuse loomine. Sõnnikuveotalgud suurendasid mullaviljakust, järelikult ka saaki. Rukki- ja heinatalgud andsid lisa toidulauale igapäevase leiva kujul ning tagasid inimeste ja loomade üle talve elu. Kartulipaneku- ja kartulivõtutalgud andsid viimase kahel sajandil lauale põhitoidu. Viljast, loomadest ja kartulist saadi ka müügitulu, millega osteti välja Eesti talud.

Lambaniitmis- ja linatalgud andsid riietuse ja vajaliku tarberiide, kehakatted tööks, koolis käimiseks ja pidupäevadeks. Suurimaks lisaväärtuseks on siin kahtlemata meie kihelkondlikud sümbolid – rahvarõivad.

Talguid korraldati kõikvõimalike tööde tegemiseks: laastulõikamiseks, kraavikaevamiseks, katusetegemiseks, raadamiseks, puude- ja heinaveoks, kivikoristamiseks, võrguparandamiseks, kalapuhastamiseks, vildivanutamiseks, sulenoppimiseks ... Isegi siguripuhastamiseks.

Talgud andsid alati mingi toodangu. Kuid mitte kunagi ei korraldatud talguid oma aiataguse puhastamiseks enda või teiste lohakusest tekkinud prahist!

Ärgem meiegi siis lörtsigem talgute mõistet. Las prahikoristus jääb prahikoristuseks.