/nginx/o/2008/10/01/78636t1h3190.jpg)
EUROOPA SOTSIAALFONDI meetmed elukestva õppe turgutamiseks meelitavad seda valdkonda nautima läbi roosade prillide. Nimelt pakub aasta algul käivitatud täiskasvanuhariduse kolmesambaline rahastamismudel väga mitmekesiseid elukestvas õppes osalemise võimalusi.
Perioodil 2008—2013 plaanitakse kolme ministeeriumi kaudu ligi 1,3 miljardi krooniga tasuta koolitada 120 000 tööealist inimest. See teeb keskmiselt 2000 inimest aastas.
Koolitada kavatsetakse ettevõtete juhte ja töötajaid, madala ja keskmise kvalifikatsiooni ja haridustasemega töötavaid täiskasvanuid, töötuid ning muid riskigruppe. Nii et valdav osa vajalikest sihtgruppidest on selle kavaga kaetud.
15. OKTOOBRIL teoks saanud Viljandimaa täiskasvanuhariduse seminaril «Elukestev õpe kui omavalitsuse arengumootor» püüti neid meetmeid vaadelda ilma roosade prillideta. Teemat käsitleti rohujuure tasandilt ehk omavalitsuse, koolitaja ja kodaniku mätta otsast. Nii tekkis hoopis teine pilt.
Lääne maavanem Neeme Suur rääkis tasuta koolituste mõjust senisele koolitusturule ja tulevasele toetustejärgsele olukorrale.
Tasuta koolitused kasvatavad sihtgruppe. Aset leiavad ka ümberkorraldused turul: väiksemad koolitajad kaovad või liituvad suurematega. See toob kaasa erafirmade vastukäigud.
Aasta algul panid Eesti suuremad koolitajate firmad leivad ühte kappi. Koolitusfirmade liitu kuuluvad Audentes Ariko, EBS-i juhtimiskoolituse keskus, Vain & Partnerid ning mitmed teised.
Kindlasti oleksid liitumised ja kadumised majanduslanguses toimunud ka iseregulatsiooni teel, kuid nüüd käib see kiiremini. Ja miks ka mitte — esmatähtis on ju ikkagi, et abi jõuaks nendeni, kes seda tõesti vajavad.
Õhku jäi rippuma küsimus, mis saab siis, kui toetuste periood lõpeb.
Enamikus Eesti maakondades on oma kõrgkoolid või nende kolledžid ja kutsekoolid. Jõudsalt on kosunud vabahariduslike koolituskeskuste arv.
Paljud neist on manulised selles mahukas elukestva õppe lisarahas.
KUIVÕRD JA KAS jõuavad need tasuta kursused koolitajate kaudu õigete sihtgruppideni — kutsuvad need ju ligi ka neid, kes otseselt koolitamist ei vaja? Kes seda kontrolliks? Milline on selle meetme lõplik mõju? Kas seda hinnatakse vaid osalemisprotsentide järgi või ka millegi muu põhjal? Need on teemad, mis seminaril üles kerkisid.
«Küsimus, kes mõõdab inimkapitali arendamise ressursi kosumist, on otseses seoses küsimusega, millist kasu saab omavalitsus elukestva õppe arendamisest,» rõhutas Neeme Suur.
Kuidas on kaasatud selle meetme rakendamisse omavalitsus? Vastan siinkohal ise. Omavalitsust pole üldse kaasatud. Ta ei pruugi olla isegi teadlik meetme käivitumisest, sest regionaalsel tasandil puuduvad elukestva õppe koordineerimise ja korraldamise hoovad, regulatsioonid ja võimalused.
Riik rahastab elukestvat õpet institutsioonidepõhiselt nii avalik-õiguslike kui kolmanda sektori organisatsioonide kaudu. Kuid organisatsioonid teavad vaid oma sihtgruppide vajadusi. Ainult omavalitsusel on laiem huvi oma piirkonna sihtgruppide koolitusvajaduste vastu.
Riik kohendab juba uut elukestva õppe strateegia varianti. Viimane aeg on kaasata omavalitsuste struktuure!
SEMINARI TEINE ettekandja, haridus- ja teadusministeeriumi koolikorralduse osakonna kuraator Ene-Mall Vernik-Tuubel rääkis täiskasvanuhariduse korraldajate ja omavalitsuste edukalt käivitunud koostöömudelitest kutsehariduse kaudu. Ta tõi näiteid, kuidas vähestegi vahendite abil saab regionaaltasandil koostööd teha. On vaja vaid suhelda õigete inimestega ja teha õiget asja.
Seega ka entusiasm on üks meede. Aga kui kauaks?
Kolmanda teemana käsitleti seminaril majanduslangusest tingitud karisid Euroopa sotsiaalfondi meetme elluviimisel.
Elukestvale õppele ligipääsu pärsivad kasvav töötus ja transpordivõimaluste ahenemine maal. On tekkinud omamoodi suletud ring: õppimisele pääsevad ligi vaid jõukad inimesed.
Eestis on probleemiks kujunemas ka piirkondade kihistumine. Elukestva õppe programm näeb ette tasuta täienduskoolituste korraldamist 37 kutseõppeasutuses ja rakenduskõrgkoolis ning 48 vabahariduslikus koolituskeskuses.
Näiteks 33 320 tööealise elanikuga Viljandimaal toetatakse kahe kutsekooli ja viie vabaharidusliku koolituskeskuse kursusi. Neist kaks vabahariduslikku koolituskeskust asuvad Viljandis.
Seda on maakonnale ilmselgelt vähe. Nii võidavad need maakonnad, kus on rohkem Euroopa Liidu tõukefondide toetatud koolitusasutusi.
HILJUTI ÜTLES Paistu vallavanem Ene Saar «Sakala» arvamusküljel järgmist: «Maalt ja väikelinnadest minema jooksmine ei tulene asjaolust, et omavalitsused on väikesed — ka Viljandis väheneb rahvaarv, ehkki tegu on Eesti mõistes pigem suure linnaga. Probleem peitub hoopis selles, et meil puudub regionaalpoliitika inimeste ja äritegevuse maale toomiseks ja seal hoidmiseks».
Tahan seda mõtet täiendades öelda, et meil puudub ka regionaalne elukestva õppe poliitika. Elukestvat õpet korraldatakse institutsioonidepõhiselt, mitte regionaalseid vajadusi silmas pidades.