Viljandimaa valdade keskkonnaspetsialistid ütlevad, et kevadise üle-eestilise kampaania käigus prahist puhtaks roogitud metsaalused on nende tööpiirkonnas üldjoontes korras püsinud. Seevastu keskkonnainspektsiooni ja teetööliste hinnangul on üldine olukord endiselt nukker: teeäärsetesse võsatukkadesse poetatakse ikka igasugust prügi alates kommipaberitest ja suitsupakkidest ning lõpetades olmeprügi ja ehitusprahi koormatega. Kui asi sama moodi jätkub, on varsti «Teeme ära!» projektis osalenute pingutus täiesti nullitud.
Juhtkiri: Sülitavad näkku
Kahju küll, aga «Sakala» tunneb taas kord vajadust rõhutada, et sellisele käitumisele pole ühtegi mõistlikku vabandust. Vähe sellest et loodust reostades rikutakse meie kõigi ühist elukeskkonda, sülitatakse nii näkku nendele tuhandetele inimestele, kes heast tahtest ja oma vabast ajast koristamistalgutel vaeva nägid. Tõtt-öelda on kummastav, et mõnele ei jõudnud kõikjal kajastatud aktsiooni sõnum kohale või nad on otsustanud seda sihilikult eirata.
Lagastajate erakordsest rumalusest või ülbusest annab muu hulgas märku see, et aeg-ajalt jätavad nad muu prahi sekka ka oma isikut paljastavaid dokumente või muid nimelisi pabereid. On hea, et neil puhkudel on keskkonnainspektsiooni töötajatel tavaks inimesed üles otsida ja pärast süü kindlakstegemist neid ka trahvida. Täiesti iseenesestmõistetav on seegi, et lisaks karistamisele pannakse patustajale kohustus oma teo jäljed täielikult kaotada.
Samas võrdub niisugune jälitamis- ja tuvastamisviis pigem heinakuhjast nõela otsimisega. Selleks, et pahategijaid senisest enam kätte saadaks, tasub korralikel inimestel avatud silmadega ringi käia ja võimalikust reostamisest kiiresti teada anda — kas või politseisse, kui mujale helistada ei oska. Mida tihedam on ühiskonna ja asjaomaste ametnike koostöö, seda tõenäolisem on patustajate tabamine.