Kasva tamme, jõua tamme. Tamm ei kasvand, tamm ei jõudnud ...

Peep Tobreluts Foto: Marko Saarm

(Loe ka artiklit «Juubelitammikute tulevik on segane» 5. aprilli Sakalast.)

1977. AASTAST ON eestlased kuulanud ansambli Collage laulu «Suur tamm», milles on juttu nii tamme istutamisest kui ehmatavast kasvust kuni raiumiseni. Viljandis on hulk puid, sealhulgas tammi, mis on palju vaidlust ja solvumist põhjustanud.

Tosin aastat tagasi solvati kohtumaja kõrval oleva tamme pärast üksteist ajaleheveergudel senikaua, kuni taibati järele küsida, kas kakluseks on üldse põhjust. Selgus, et puu olid kogu aeg kaitse all olnud. Lasteaia ehitust vähendati ja nihutati ning leiti lahendus.

Pool tosinat aastat hiljem ei läinud ühel teisel tammel nii hästi: Viljandi huvikooli ja Kesklinna kooli vaheliselt haljasalalt saeti maha elujõus saja-aastane tamm. Seda tamme kasutasime keskkonnahariduse tundides, selle ümber tegime lumme labürindi. Plaanis oli rajada madalseiklusrada lähedal olevate puude vahele.

Tagantjärele tarkusena liigitati puu saagimise otsus ebaõnnestunuks, kuid ega puud enam tagasi saa.

Mõni Viljandi tamm on langenud ise. Möödunud sügise hakul vajus arhitekt Ülo Stööri aeda ligi saja-aastane puu. Ajalehes olnud pildiallkiri kinnitas: «Ükski inimene kannatada ei saanud.» Põhjus, miks puu «ära väsis», pole üheselt selge, kuid võib oletada inimtegevuse mõju.

Lehelugejatel on meeles veel ühe väiksema tamme kurb lõpp. Alles hiljuti vahendas Sakala lugu sellest, kuidas Valuoja saarele istutatud pulmatamm võsakoristusele ette jäi. Üheks õigustuseks toodi, et puu oli näiliselt kuivanud. Dendroloogiat tundvad inimesed teavad, et tamm võib olla talvel nii raagus kui lehtedega. Või oli saetud puu hoopis vähem levinud liik punane tamm?

EESPOOL TOODUD näidete najal on selge, et ainus tulevikku viiv tee on kindla visiooni ja kavaga linnahaljastus. Linnavalitsuse sees pole mingi uudis, et Viljandil puudub haljastuse arengukava. Puudub tervikpilt.

Linnas on aegade jooksul olnud toredaid haljastuslahendusi: Viljandi 700 park järve lähedal, rabeda remmelga kerajate vormide rühm Valuoja orus parkuuriväljaku ja motopoe vahel, laialeheliste pärnade allee Uueveski teel ... Teisalt on mõnigi uhke haljastus igavikku läinud. Pean silmas ebatsuuga-alleed Uuel tänaval.

Olen kuulnud, et haljastuse arengukava loomine on ametnikel kavas. Loodetavasti luuakse selle käigus andemebaas ehk register, millest näeb (sõltumata sellest, kas ametnikud on vahetunud), kes, kuhu ja mida on istutanud ning milline on ühe või teise istutuse eesmärk.

Pikaajaliselt planeeritud haljastus näeb ette istutamise, puu suureks kasvamise, hooldustööd ja ka mahasaagimise. Kui haljastaja on ette näinud, et puid harvendatakse, asendatakse, istutatakse ümber või hoopis eemaldatakse, siis on see kõigile arusaadav. Kord juba istutatud puu ei pea mädanemiseni püsima.

Hea näide on Viljandi laululava lähedal mõisa ees kuivanud tamm, mida ei saetud maha, vaid millest sai uus taies – Ilmapuu. See on väga hea puu, mille juures saab õpetada esivanemate uskumusi kolmeosalisest maailmast, ilmast ja inimeste käekäigust ning seenete ja bakterite mõjust puidu lagundajatena.

TÄNAPÄEVAL ON olemas tehnoloogia ja tehnika, millega saab ümber istutada ka väga suuri puid. Meie kunagine uhkus, linna ümmarguse sünnipäeva auks istutatud Viljandi 700 tammik on üle kasvanud. Kui veidi nuputada, saaks sealt peaaegu pooled puud välja tõsta, jättes kasvuruumi alles jäävatele. Ülejäänud puudega saab lahendada mure, kust leida Eesti Vabariigi 100. aastapäeva auks uue tammiku taimed.

Nagu ma juba mainisin, selge haljastuskava puudub. Siit koorub vastus küsimusele, kuhu istutab Viljandi vabariigi aastapäevaks tammiku. Vastus on: «Tark ei torma!»

Koostame pikaajalise kava ning selgitame välja kohad, kuhu üleüldse saab puid istutada nii, et need ei segaks maa-aluseid kommunikatsioone või poste mööda kulgevaid juhtmeid. Kui on selge, kuhu on puid tegelikult vaja (mitte kampaania korras ja lepingu täitmiseks), saab istikuid peaaegu igalt poolt. Praegu näiteks saab tammeistikuid Männimäe lõpust vanalt sõjaväealalt. Enne veel, kui buldooser seal kõik laiali tõukab, saab tosin istikut kerge vaevaga. Üleliia suureks kasvanud kuuse saab aga annetada näiteks koolile jõulupuuks.

VILJANDI ON RIKAS linn. Igal aastal tuuakse metsast linna ilus elujõus kuusepuu. Tegelikult tuuakse neid lausa kaks. Ning siis saetakse need tükkideks.

Eestis on küllalt häid näiteid, et jõulukuuse iga-aastase ostmise, paigaldamise ja likvideerimise asemel kasutataks kas korduvkasutatavaid lahendusi või elusat ehk püsivat kuuske. Tulevane haljastuse arengukava peab muutma Viljandi keskkonnasõbralikumaks ning nägema ette kohad, kus hakkavad kasvama linna elusad jõulukuused.

Viitan siinkohal Tallinnas kehtivale dokumendile «Avalikule alale puude istutamise kord». See on päris hea abimaterjal, seniks kuni Viljandis veel atra seatakse.

LÕPETUSEKS TEEN üleskutse maaomanikele, kel on plaanis vahtraid ja kaski maha saagida. Planeerige oma raietööd nii, et enne kui puu maha saetakse, saaks sealt veel mahla lasta! Teatavasti võib mahla tarvis puuritud auk puid nõrgestada ning olla pikemas plaanis ohuks inimestele ja varale. Üks mahlavõtt enne kasvu lõppu on tore mõte.

Olen sotsiaalmeedias lubanud soovijatele mahlavõtuks appi minna. Aitan puurida augu, panen tila ning annan nõu, kas üht või teist mahlapuud tasub üleüldse mahla tarvis puurida.

PS! INIMESED ON küsinud, mis on saanud huvikooli loodusringi tammedest ning kas neid saaks nüüd kuhugi istutada. Käisin mõne päeva eest tammeistikuid vaatamas ning selgus, et põld oli hästi väetatud: jänesed olid pabulad maha poetanud ja enne seda puud peaaegu maapinnani ära püganud.

Kurb. Aga puude kasvatamine ongi lihtne vaid paberil.