6. juunil 2016 teatati Viljandi politseile sissemurdmisest ja tööriistade vargusest ehitusjärgus majast Abja-Paluojal. Töömehed olid reedel pärast tööd renoveeritava maja juurest lahkunud ja uksed lukustanud. Esmaspäeva hommikul tööle naastes avastasid nad, et majja oli vahepeal sisse murtud ja sealt varastatud 2000 euro väärtuses tööriistu.
Varguste arv kuues Lõuna-Eesti maakonnas on aasta-aastalt vähenenud. Tundub aga, et see kahanemine on olnud pigem väheoluliste tegude ja tegijate arvelt. Sarivargad, kes tegutsevad läbimõeldult ja ettevalmistatult ning kellel on töötav kanal varastatud kraami turustamiseks, on endiselt pildil ning nende tekitatud kahju on kohati märkimisväärne.
Selliste vargarühmade kohtu ette toomine on keerukas juba seetõttu, et sageli ei anna uurijatele miski märku, et mõni konkreetne uuritav kuritegu ei ole pelgalt üksik episood, vaid osa palju suuremast rühma organiseeritud varguste lainest. Seda enam et sellised organiseeritud ja kogemustega kurjategijad varastavad asju üle Eesti, erinevatest maakondadest ja enamasti oma elukohast kaugel. Vargustega tegelevad kohalikud politseiuurijad oskavad kahtlustada eelkõige oma piirkonna tegelasi. See lugu annabki ülevaate ühe sellise ulatusliku varguselaine organiseerijate tabamisest.
6. juunil Abja-Paluojale saabunud uurijad viisid läbi vajalikud menetlustoimingud ja küsitlesid kannatanuid ning tunnistajaid, kuid kurjategijate tuvastamist võimaldavat infot nad ei saanud. Selgus aga, et samal tänaval oli sisse murtud ka teise ehitusjärgus majja, kust midagi ei varastatud ja kus midagi ei lõhutud. Seetõttu ei soovinud omanik kuriteoavaldust esitada, kuid sellest teada saada oli uurijatele väga tähtis – nimelt oli sissetungimise ajavahemik palju lühem ja selgus, et vargad olid majas käinud eelmisel ööl.
Ajavahemikku kitsendava informatsiooni valguses õnnestus uurijal jutule saada ühe menetlustoimingute uudistajaga, kes ütles, et oli ööl vastu esmaspäeva sellesama maja juures kolme meest näinud. Seega oli nüüd teada fakt, et nädalavahetusel on vargad käinud ühel tänaval kahes majas ja et ühe maja juures viibisid nad ööl vastu 6. juunit.
Et oleks võimalik tuvastada, kes majadesse murdsid, asusid uurijad välja selgitama, kas ümbruskonnas on valvekaameraid, ja selgus, et ühel majal sellel tänaval oligi turvakaamera. Samuti oli kaamera Abja-Paluoja Konsumil. Mõlema kaamera salvestised õnnestus politseil kätte saada ja neilt oli näha, kuidas öösel kell 2.58 liigub sedaankerega sõiduauto sündmuskoha poole ja lahkub sealt kell 3.36. Kuigi öise pimeduse ja salvestiste kvaliteedi tõttu ei olnud auto mark ja värvus tuvastatavad, oli selgelt aru saada, et auto katus on kerest tumedam.
Auto lahkumissuunda arvesse võttes jätkasid uurijad kaamerate otsimist. Selle töö tulemusena õnnestus saada salvestis, millelt oli näha musta katusega punast autot. Sel korral läks video kvaliteediga juba paremini. Sealt õnnestus selgeks teha auto mark ja eritunnused: velgede disain, hele sisu ning toonitud tagaklaasid. Kahjuks aga ei õnnestunud veel tuvastada auto numbrit. Edasised pingutused auto teekonna tuvastamiseks tulemusi ei andnud.
Nagu kriminaalmenetlustes ikka, peab olema järjekindlust, jonni ja veidi õnne. Noor uurija tuli mõttele otsida autot ostu-müügiportaalidest, foorumitest ja kõikvõimalikest sotsiaalmeediakanalitest. Ja oligi õnne! Okidoki keskkonnas oli üleval sellesama auto müügikuulutus – klappisid nii mark, värv, tume katus, hele sisu kui ka velgede disain. Kuigi auto number ei olnud selgelt nähtav, õnnestus ka see tuvastada. Järgnes töö, et selgitada, kes seda autot kasutab.
Auto registrijärgne omanik ja müüja olid erinevad ning liikluskindlustuse makseid, nagu selgus, oli tehtud hoopis kolmanda isiku nimel. Laevafirmadele tehtud päringute tulemusena tehti kindlaks auto kasutaja, kes oli Soomes elav eestlane Ülar. Tema telefoni kõneeristuste kohaselt võis ta viibida ööl vastu 6. juunit Abja-Paluojal. Kõneeristustest oli näha, et telefon on Viljandimaal viibinud ka mais – nimelt 20. mail kella 21 ja 23 vahel oli ta Suure-Jaanis. Selsamal ajal murti aga Suure-Jaanis sisse ehitusjärgus elamusse.
Nende andmete pinnalt tekkis kahtlus, et tegemist ei pruugi olla ühekordse vargusejuhtumiga, vaid hoopis enamaga. Sellele viitas ka asjaolu, et Viljandimaaga meie andmetel Ülaril mingit seost ei olnud. Uurija asus selgitama tema tutvusringkonda, mille käigus jäid sõelale tema onu Urmas ning nende sugulane Marek, kelle juures Urmas elas. Analüüsides Ülari, Urmase ja Mareki telefonide kõneeristusi, ilmnes väga palju kokkulangevusi nende viibimiskohtade ja ehitusjärgus hoonetes toime pandud tööriistavarguste vahel.
Nüüd oli ilmne, et tegemist on laiema juhtumiga ja kuritegusid on toime pandud palju. Välja jäi selgitada, kuhu varastatud asjad edasi toimetati. Ka selleks kasutati jälitustegevust ning 2017. aasta märtsis oli uurimine saanud piisavalt küpseks, et Ülar kahtlustatavana kinni pidada ja talle kahtlustus esitada. Märtsis peeti kinni ja vahistati ka Urmas.
Järjepideva ja võrdlemisi keeruka uurimise tulemused olid muljetavaldavad. Prokuratuur esitas kolmele mehele süüdistused 28 varguses, mille käigus murti sisse just ehitusjärgus või renoveerimisel olevatesse majadesse. Kokku said kurjategijad saagiks rohkem kui 50 000 euro väärtuses võõraid asju seitsmest maakonnast: Tartu-, Pärnu-, Valga-, Võru-, Järva-, Viljandi- ja Lääne-Virumaalt.
Menetluse käigus selgitati välja ka neli inimest, kes olid omandanud ja müünud varastatud tööriistu edasi. Nende käest ja nende kaasabil õnnestus kannatanule tagastada 29 tööriista ja riigi omandusse jäi veel 13 tööriista, mille omanikke ei ole seni kindlaks teha õnnestunud. Need tööriistad tõid edasimüüjatele Ülar ja Urmas. Kannatanutele tekitatud kahju hüvitamiseks ehk tsiviilhagide tagamiseks arestiti Urmase Audi A6.
Selle vargarühmani jõudmine, tegevuse tõendamine ja lõpetamine ning varastatud kraami kannatanutele tagastamine õnnestus vaid tänu politseiuurija ja prokuröri teineteist toetavale koostööle.
Rohkem lugusid prokuratuuri ja politsei eelmise aasta töövõitudest saab lugeda SIIT