/nginx/o/2018/03/27/7731027t1h6ea3.jpg)
OSKUS OMA RAHAASJU korraldada ja vara kasvatada ei tule kahjuks emapiimaga, vaid pideva õppimise ning teadlike ja läbimõeldud valikute langetamise tulemusena. Paraku ringleb säästmise ja raha paigutamise kohta hulgaliselt müüte, mis külvavad kõhklusi ja küsimusi. Seetõttu püüan esmased sammud reastada.
RAHA KASVATAMISE esimene ja vältimatu samm on säästmine. Esiteks on see garantii aegadeks, mil mõni ootamatu väljaminek nõuab lisaraha või kaob ära pidev sissetulek. Olgu siin näideteks vajadus osta uus pesumasin või sissetulekute vähenemine töö kaotuse või lisateenistuse äralangemise tõttu. Rusikareegel võiks olla, et kõrvale on pandud vähemalt kolme-nelja kuu kulude katmiseks vajalik summa.
Säästmist tuleks alustada oma püsikulude ja -tulude ülevaatamisest, viies need vähemalt tasakaalu. Olen palju kuulnud ütlust, et pole vahet, kas säästan või mitte, kuu lõpuks haigutab kontol ikka ümmargune null. Pikalt ette planeerides, oma kulusid realistlikult kalkuleerides ja teadlikult otsuseid langetades võib kokkuhoitud summa kuu lõpuks olla siiski märkimisväärne.
Säästmise juures kipub olema raskusi enesedistsipliiniga. Neid aitab ära hoida pangas püsikorralduse tegemine näiteks ühe aasta peale nõnda, et raha oleks ebamugav välja võtta.
Oma pere rahakotti hallates ja juhtides on head abivahendid ka igasugused virtuaalsed rakendused: digirahakotid, pankade kalkulaatorid, pere eelarve koostamise äpid ... Need võimaldavad üles märkida oma kulutused, saada hea ülevaade, kui palju ja kuhu raha kulub, või kalkuleerida laenu- ja liisingusummat.
Seega, summast sõltumata tuleb säästa regulaarselt ehk püüda iga kuu kindel summa kõrvale panna. Väikeste summadega harjunud, saab summat iga kuu suurendada. Alustada võib ka paarikümnest eurost, millest aasta lõpuks koguneb juba kena tagavara.
KUI RAHATAGAVARA korjamine on harjumuspärane, on õige aeg mõelda säästude kasvatamise ehk investeerimise peale.
Nii nagu säästmine, on ka investeerimine raha pikaajaline kogumine, mille pealt teenida lisatulu. Viise selleks on mitu: paigutada raha aktsiatesse, investeerimisfondidesse, kinnisvarasse või näiteks laste haridusse.
Kui me räägime raha paigutamisest aktsiatesse, mis on muutunud üha käepärasemaks ja heaks alternatiiviks kinnisvarale, siis esimese sammuna pole mõistlik hakata avama väärtpaberikontot. Esmalt tuleb mõelda, mis on investeerimise eesmärk, kui kaua kavatsetakse seda teha ja milliseid riske ollakse valmis võtma. Langetada tuleb ka otsus, kas juhtida oma investeeringuid ise või lasta seda teha professionaalidel.
Otsuste langetamiseks tuleb aga hankida lisateadmisi alates sellest, millised riskid ühe või teise investeeringuga kaasnevad, kuni selleni, kust ja mille kohta oleks vaja hankida lisainfot. Muu hulgas tuleks hankida infot ettevõtete kohta, kelle aktsiatesse raha paigutada soovitakse.
Algajale investorile on oluline teadmine, et alustama ei pea kõikide säästudega, vaid väikeste summadega. Isegi väikeste summade regulaarne paigutamine võib pikemas vaates kasvatada jõudsalt tulu toova investeerimisportfelli. Ühtlasi hajutab see riske, sest investeeringud ei lange ühte konkreetsesse ajaperioodi ja eesmärgid on pikaajalised.
Näiteks alustades 30-aastaselt ja investeerides kuueprotsendilise tootlusega iga kuu 83 eurot, oleks investeeritud summa 60. eluaastaks kasvanud ligi 84 000 euroni. Lihtsalt 30 aastat igal kuul 83 eurot säästes oleks see summa vaid umbes 30 000 eurot.
KAHTLEMATA EI ole võimalik asuda oma jõukust kiirelt kasvatama ja näiteks tuletisinstrumentidega edukalt spekuleerima ilma end ette valmistamata. Alustama peaks investeerimisest teadmistesse, hankides infot säästmise, raha paigutamise ja kasulike infoallikate kohta.
Selle kõige soodustamiseks leiavad Eestis aset seminarid, mis on osalejatele tasuta ning kus annavad esimeste sammude astujatele väärt nõu panganduseksperdid ja omal nahal investeerimist proovinud ettevõtlikud inimesed. Paljudele võib esimene suurem investeering olla just niisugune seminar.