Viljandi kaudu on ratturid jõudnud Kambodžasse

Pikal teekonnal on vaheldunud ilm ja maastik. See Kambodža tee viib Chhlongi, endisesse prantslaste koloniaallinna.

FOTO: Erakogu

Mullu kevadel Suur­britanniast rattamatka alustanud ja augusti algul Viljandis peatunud abielupaar on jõudnud Kambodžasse ning loodab reisi lõpetada Uus-Meremaal tänavu augustis.

Lõuna-aafriklane Erik Salzmann ja tema uusmeremaalasest kaasa Kirsten Watkins elasid ning töötasid viimased paar aastat Suurbritannia pealinnas Londonis, misjärel võtsid nõuks naasta naise kodumaale. Lühikese lennureisi asemel otsustasid nad teise ilma otsa sõita jalgratastega.

«Oleme praegu Lõuna-Kambodža Kampoti linnas,» teatas Salzmann paar päeva tagasi e-kirjas. «Pärast Eestist lahkumist oleme vändata jõudnud 17 riigis.»

Kokku on Salzmann ja Watkins Hollandi päritolu Koga jalgratastega sõitnud 23 riigis 17 000 kilomeetrit. (Rehvide alla jäänud riikide loetelu vaata infoboksist.) Põgusas kirjavahetuses ei täpsustanud Salzmann, kas mõni läbitud maa ununes märkimata või kas ratturid kasutasid ka lennukit, nagu võib oletada marsruudi järgi.

Mullu suvel Viljandis selgitasid ratturid, et pole teekonda täpselt kavandanud, vaid see kujuneb sõidu ajal ja sõltub asjaoludest, näiteks viisa saamisest.

Juba pisut üle aasta väldanud retkel pole reisijate kinnitust mööda suuri probleeme olnud. Kuid mis liigub, see kulub ja nõnda on tulnud aeg-ajalt rattaid parandada. Seiklejad peavad seda reisi puhul loomulikuks.

«Meil on valik varuosi kaasas ning oleme saanud parandustöödega tee peal hakkama,» lausus Erik Salzmann. «Vahetada on tulnud kaks ketti, kaks tagumist ja esimest hammasrattakomplekti ning üks käigu­tross. Kui selja taha jäi 16 000 kilomeetrit, läks minu jalgrattal katki tagavõll.»

Tõsisemaks pidas ta rehvihädasid: veel Euroopas vahetasid ratturid kõigest kahe kuuga üheksa rehvi, mis kippusid külgedelt purunema. Salzmann oletas, et rehve mõjutas kehv ilm. Ega see olnud meeltmööda ratturitelegi.

«Kui me septembri algul Poolas Krakowisse jõudsime, hakkas vihma sadama,» meenutas ta. «Järgmised kaks kuud väntasime pidevas vihmasajus, kuni jõudsime Bulgaaria pealinna Sofiasse. Samal päeval hakkas lund langema.»

Salzmann nentis, et rehvide sage purunemine mõjus masendavalt. «Pole just lõbus kallava vihma käes alatasa rattakummi vahetada,» tähendas ta.

Sajuperiood sai läbi, kui ratturid jõudsid Türki, Euroopat ja Aasiat ühendavasse Istanbuli. Sestsaadik on neid saatnud ideaalne ilm. Salzmann märkis, et pärast seda, kui nad vahetasid Iraanis Continentali rehvid Schwalbe Extreme’i vastu, pole nendega muret olnud.

«Mis meie tervisesse puutub, siis Krakowis saime mõlemad toidumürgituse ja olime mõne päeva haiged,» ütles ta. «Hiljem pole tervisehäired meid kimbutanud isegi sellistes maades nagu India.»

Ratturid on oma reisil kohanud suurepäraseid ja külalislahkeid inimesi: neile on abi pakutud bensiinijaamade juures, kus nad on aeg-ajalt telkinud, ning Iraani politseinikud andsid neile teemoonaks kaasa šokolaadikooke.

«Meie eest on alati väga hästi hoolt kantud,» sedastas Salzmann.

Reisijad on otsustanud vändata veel viies riigis. Kambodžast viib teekond neid tagasi Taisse, seejärel Malaisiasse, Singapuri ja Indoneesiasse. Seal on plaanis istuda lennukisse ja sõita otse Uus-Meremaale, jättes vahele Austraalia.

Seiklejad kavatsevad jalgratastel pedaalida veel 4000 kilomeetrit ja lõpetada reisi Uus-Meremaal augusti algul.

Erik Salzmann ja tema kaasa Kirsten Watkins hindasid retke kogupikkuseks 15 kuud ning umbkaudu 21 000 kilomeetrit. Mõneti on reisisellid oma plaane ümber teinud, sest mullu suvel Viljandis pakkusid nad teekonna kogupikkuseks 35 000 kilomeetrit.

Tagasi üles