Filmiarvustus. Palja tagumikuga tülinorijad

Kuubedes jänesed ja nende kunstnikust kaitseingel (Rose Byrne) Foto: Forum Cinemas / Universal

​Kuigi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul vändatud suurfilm «Seltsimees laps» tõi kinodesse hulganisti publikut, ei õnnestunud sel vaadatuimate linateoste edetabelis esimest kohta võita. Tõsielusündmustel põhinevale ajaloofilmile tegid tuule alla rääkivad jänesed, kes meelitasid läinud nädalavahetusel kinno ligi 20 000 vaatajat.

Ausalt öeldes on selle koguperefilmi kohta väga raske midagi asjalikku öelda. Üks, mis kindel: lõbus oli seda vaatama sattuda Centrumi kino beebihommikul. Isegi pileteid ja popkorni müütav neiu küsis ettevaatlikult, kas ma ikka tean, mis mind saalis ootab. Kuigi mul polnud õrna aimugi, vastasin näpuga abikaasale näidates uljalt, et seepärast ma emme kaasa võtsingi.

Tegelikult võiks kõiki filme näidata ka beebihommikute sildi all. Esiteks ei peaks siis kinolised pool tundi pähekulunud treilereid ja makaronikioski reklaami vahtima. Teiseks saaksid noored emad sedasi tihemini kinos käia. Saali tuled jäetakse õrnalt kumama ning ekraaniesine on täis põngerjatele mõeldud mänguklotse. Emmed saavad filmi vaadatud ja lapsed on hoitud.