/nginx/o/2017/11/30/7364629t1h6bf7.jpg)
MAJANDUSE KIIRE KASVU ja tööjõunappuse tõttu kostab teatud huvigruppide aina kõvemaid hääli, et Eesti peaks kaotama võõrtööjõu piirmäära. Niisugune üleskutse on kõlanud ka viimastel nädalatel, kui on tekitatud hirmujutud vajadusest õhutada sisserännet endistest Nõukogude Liidu riikidest ehk venekeelstest maadest, sest teisiti kohe üldse ei saavat rahvastiku vähenemist pidurdada.
Ühest küljest ma täiesti mõistan osa ettevõtjate motiive ja muret, kui neil polegi meie tööjõuturul suurt valikut. Kahtlemata oleksid nad õnnelikud, kui riik looks à la carte menüü, kust noppida parimaid töötajaid või õigemini odavamaid väheste nõudmistega töötajaid.
Ilmselgelt pole paljudel tööandjatel praegu võimalik tuua soovi järgi odavtööjõudu näiteks Ukrainast või Moldovast, sest võõrtööjõu kvoot – 0,1 protsenti alalisest elanikkonnast – on pannud range piiri. Samas on siin peidus üks oluline aspekt, millest need nõudjad keelduvad rääkimast.
MEIL EI OLE PROBLEEME mitte sellega, et ettevõtjad ei saaks värvata kvalifitseeritud kõrgepalgalisi töötajaid teistest riikidest, vaid paljud tahavad importida just nimelt madalapalgalisi töötajaid, sest paljud eestlased pole lihtsalt enam nõus näljapajukil elama. See tähendab, et paljud eestlased julgevad küsida töötasu, millega elab kuidagigi ära.
Fakt on, et paljud allhankijatest ehitusettevõtjad rikuvad tahtlikult seadust ja kasutavad illegaalset tööjõudu Ukrainast, makstes töötajatele 200–300 eurot kuus. Sellisele olukorrale on loomulikult hoogu andnud ka viisavabadus Ukrainaga, sest paljud nii-öelda ehitajad tulevad siia turistidena ilma viisata, reisikott tööriideid ja ketaslõikureid täis.
Pole vist vaja lisada, et just sellest ohust meie konservatiividena ka korduvalt rääkisime. Probleemi tuum ongi selles, et leidub ettevõtteid, kes soovivad iga hinna eest hoida palgataset võimalikult all ja sellega ka eestlaste palkasid miinimumi lähedal. Siin peabki riik selgelt sekkuma ja oma tööjõuturgu hoidma.
Tuleb meelde tuletada, et osal ettevõtetel pole paslik pugeda selle taha, et nad ei saa teise riigi kodanikke tööle võtta. Saavad küll. Euroopa Liidus eksisteerib tööjõu vaba liikumine ja iga ettevõte võib palgata endale ükskõik millise Euroopa Liidu kodaniku. Kuid seda ei soovita, sest see tööjõud tõenäoliselt ei lepiks alampalgaga ehk 500 euroga kuus.
Tööjõud on vaid üks ettevõtluse komponent. Ettevõtjad konkureerivadki üksteisega olemasolevate ressursside piires. Konkurents tähendab aga ka seda, et võideldakse tööjõu pärast, mis on ka palgataseme tõusu motivaator. Kapitalismi aluste järgi on see halastamatu võitlus, kus ettevõte, kes ei suuda konkureerida, peab lihtsalt areenilt lahkuma. Riigi ülesanne on aga tagada võimalikult suur ettevõtlusvabadus, kaitstes samal ajal meie tööjõudu ja palgataset.
Kui osa üksikuid ettevõtteid ja immigratsioonilobistid nõuavad riigilt kvoodi üleüldist kaotamist, siis ehk hakkab varsti mõni nõudma ka näiteks tasuta elektrit või rendipindu? Tootmispinnad, kommunikatsioonid ja töövahendid on osa ettevõtte kuludest, nagu seda on ka tööjõud. Kui anda piiramatu vabadus tuua endale uut odavat tööjõudu, siis loome sellega kohe mõnele majandussektorile eelise teise ees, samal ajal kui teised eespool mainitud ressursid on jätkuvalt piiratud.
EI TOHI UNUSTADA, et riigi ülesanne on jälgida üleüldist ühiskonna olukorda ning uue tööjõu puhul arvestada rahvastiku muutusi. Me peame arvestama ka näiteks seda, et Tallinnas on elanikkonnast vaid 55 protsenti eestlased ja tööjõuturu liberaliseerimisega seame suurde ohtu meie rahvusliku olukorra pealinnas.
Eesti on Euroopas Läti järel teisel kohal, kui räägime võõrpäritolu inimeste hulgast meie rahvastikus. Mõni isiklikest huvidest lähtuv ettevõtja võib seda küll pidada tühiseks mureks, kuid riik ei saa ega tohi seda teha.
Ettevõtjad on meie riigi alus ja kogu maksutulu, mida hiljem ümber jagada, tulebki tänu ettevõtlike inimeste rängale tööle. Riigi ülesanne on tagada võimalikult soodne maksukeskkond ning toetada kvalifitseeritud ja ettevõtluses nõutud tööjõu koolitamist meie kõrg- ja kutsekoolides, kuid samal ajal peab riik kaitsma meie põhiseaduslikku alust, milleks on rahvusriik.
LÕPETUSEKS TULETAKS ehitussektoris konkureerivatele ettevõtetele meelde, et teisel pool Soome lahte töötab kümneid tuhandeid kaasmaalasi, kellest enamik naaseks kiiremas korras kodumaale. Seda aga juhul, kui nende tööd ei võtaks ära üliodav tööjõud Ukrainast või Moldovast.