Ajalooklassil on madal lagi ja mullast põrand

Väike Leelo Tungal (Helena Maria Reisner) koos ema (Eva Koldits) ja isaga (Tambet Tuisk). Foto: Forum Cinemas

​Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valminud suurfilm «Seltsimees laps» on kahtlemata tähtis teos. Seda õige mitmel põhjusel. Esiteks kirjeldab see märgilist peatükki meie paljukannatanud rahva valusast minevikust. Vähemalt sama tähtis on aga tõik, et ajalootunni annab pisike Leelo Tungal. Armastatud kirjaniku lapsepõlvemälestustel põhinev linateos on oma ilus ja valus iga eestlase kohustuslik vaatamine.

Mis seal salata, ükskõik kes või kus eesti filmist rääkima hakkab, jõuab ta muu hulgas tõdemusele, et see on aeglane ning täis valu, ängi, kaamost ja kriipivaid viiulihelisid. Hoolimata sellest, et kogu aeg juhtub ka midagi lõbusat ja toredat, oleme oma pärisosaks lubanud kõikehõlmava nukruse. 

Julm klassika

Me oskame kannatada valu ning suudame selle mõistagi osavalt pilti ja helisse valada. Filmi tutvustav treiler ei luba selles mõttes midagi rabavalt uudset. Pigem nuumab taiese sissejuhatuski vaataja eelarvamusi. Mine nüüd võta kinni, kas see on kohustuslik õpikutükk või on lavastaja Moonika Siimets erakordselt terava huumorimeelega, aga «Seltsimees lapse» avakaadreid täidab raagus puu. Raagus puu, mille võras ekslev kaamerasilm peatub lõpuks viimast võitlust pidaval pruuniks tõmbunud puulehel. Julm klassika!