Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/27/7730415t1h5ff3.jpg)
Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valminud suurfilm «Seltsimees laps» on kahtlemata tähtis teos. Seda õige mitmel põhjusel. Esiteks kirjeldab see märgilist peatükki meie paljukannatanud rahva valusast minevikust. Vähemalt sama tähtis on aga tõik, et ajalootunni annab pisike Leelo Tungal. Armastatud kirjaniku lapsepõlvemälestustel põhinev linateos on oma ilus ja valus iga eestlase kohustuslik vaatamine.
Mis seal salata, ükskõik kes või kus eesti filmist rääkima hakkab, jõuab ta muu hulgas tõdemusele, et see on aeglane ning täis valu, ängi, kaamost ja kriipivaid viiulihelisid. Hoolimata sellest, et kogu aeg juhtub ka midagi lõbusat ja toredat, oleme oma pärisosaks lubanud kõikehõlmava nukruse.
Julm klassika