Juhtkiri. Meelevaldne, mitte lihtne

Foto: Sakala

Kui keegi otsustaks, et ta paneb oma pojale nimeks Adolf, siis milliseid seoseid see tekitaks? Kui lapsevanem kostaks, et see on ilus nimi ja kogu lugu, siis kas see kõlaks usutavalt ning kas säärane põhjendus muudaks midagi?

Need retoorilised küsimused on mõistagi ajendatud tänase lehe avaloost, mis räägib, kuidas üks viljandlane pidas laupäeval, päev enne märtsiküüditamise aastapäeva, heaks mõtteks panna oma maja külge lehvima haakristiga lipp. Peremehe seletused on lakoonilised: «Lihtsalt ilus lipp, muud midagi. Mingit agressiooni pole olnud.»

Põhimõtteliselt saab iga asja ülimalt lihtsaks mõelda, ainult et teatud maalt muutub see meelevaldseks. Selle üle, kust jookseb piir, võib lõpmatuseni vaielda, kuid üks on selge: lihtsalt haakristiga lippu ei ole Eestis 2018. aastal olemas. Sel on tugev ajalooline ja kultuuriline kontekst, mida pole võimalik minema heita nagu koort banaani ümbert.