Filmiarvustus. Põnevus või arutu rapsimine?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Enne tulirelvadeni jõudmist õppis Lara Croft selgeks vibulaskmise põhitõed.

FOTO: Forum Cinemas

​Eks neid seikluslikke muinasjutufilme ole läbi aastate treitud omajagu. Kõige rohkem mokkamööda on selline žanr kindlasti varateismelistele poistele. «Tomb Raideri» on vändanud režissöör Roar Uthaug ning see tähistab 20 aasta möödumist samanimelise ülipopulaarse arvutimängu sünnist. Filmis näevad vaatajad seda kõige esimest otsa, kuidas noore Lara Crofti teekond ülemaailmseks kangelaseks alles algab. 

Esimesed «Tomb Raideri» filmid valmisid muide aastatel 2001 ja 2003 ning nendes oli Lara Croft juba tõsine tegija. Seksikat seiklejat kehastas siis Angelina Jolie. Värskes filmis on kangelase roll täita noorukesel Oscari võitjal Alicia Vikanderil. Ilu on vaataja silmades, aga minu meelest on see skandinaavia päritolu neiu Lara Croftina märksa sümpaatsem ja inimlikum.

Mingis mõttes peaks «Tomb Raider» kvalifitseeruma kõigi teiste seikluslike muinasjuttude punti. Ma usun, et tegijate ja paljude vaatajate meelest nii ongi. Ometi julgen siinkohal vastu vaielda. Selle filmi puhul on asjad justkui parlanksist väljas. Jah, on salakamber, kuhu Lara seitse aastat pärast kahtlasi jälgi ajanud isa jäljetut kadumist sisse astub.

Tagasi üles