Tõeline naine, kes upub oma rollidesse

Triinu Meriste Foto: Kristi Markov

Lähedased kirjeldavad Ugala näitlejat Triinu Meristet kui kirglikku naist, kes läheb nii töös kui eraelus teemadega süvitsi. Üks tema hingega tehtud töö on valgusvihku sätitud tänavusel teatriauhindade jagamisel: ta on Lady Torrance’i rolli eest Ingomar Vihmari lavastatud Tennessee Williamsi näidendis «Orpheus allilmas» valitud aasta naisnäitleja auhinna nominentide sekka.

Seda, kust Triinu Meriste näitlejapisiku sai, ei oska abikaasa, näitleja ja lavastaja Peeter Tammearu öelda. «Tean ainult, et ta käis Tartus mingis rahvateatris. Üks märgiline lugu tuleb meelde küll: lapsepõlves olevat Triinu magamistoa seinal täiesti juhtumisi olnud minu esimese lavastuse «Lihtsalt liha» plakat.»

On ilmselge, et ühise elukutse esindajad toovad töö koju kaasa ning arutamist jagub ka hilisteks õhtutundideks. Nõu siiski Meriste mehelt ei küsivat. «Pigem olen mina see uurija, kui on vaja näha naise vaatenurka mõnele teemale,» nendib Tammearu ning kinnitab, et tema abikaasa on üks kõva töötegija. «Ta võtab kõiki oma osasid maru tõsiselt. Õnneks on tal olnud ka suuremaid ja tõsisemaid asju, nagu «Triumfikaar», «Anna Karenina», «Onu Vanja» või «Niskamäe kired». Lady Torrence’i rollis ta aga ikka lausa sees elanud. See on talle väga oluline. Ka lavastaja Ingomar Vihmar kiitis, et Triinuga on väga hea koos töötada.» 

Igatahes leiab kogenud teatrimees, et auhinda on Triinu Meriste kindlasti väärt.

«Ta on ennast tõepoolest sellesse rolli lausa matnud. Vahel ta samastab end isegi liiga palju tegelaskujudega, keda kehastab, leiab mingisuguseid paralleele. Näitleja ei peaks ennast rolliga nii ära kulutama. Peaks ehk rohkem mängima ja tehnikat kasutama. Tema lendab aga kirega peale,» räägib Tammearu ning tunnistab, et teatud perioodidel on abikaasa ka kodus pisut teistsugune. «Kui tal on suured osad, ei saa ta kohe nii-öelda teatrist koju tuldud, see võtab tal ikka aega.»

Triinu Meriste lähedane sõber on Ugala grimeerija Merle Liinsoo. Et ta on Meristele nominatsiooni toonud lavastusega otseselt seotud, nägi ta ka tunnustuse pälvinud rolli sündi.

«Triinu tahab sellises olukorras tagasisidet saada ja detaile arutada,» räägib Liinsoo. «Seda, kas Lady Torrance tuli raskemalt kui teised, ei oska öelda, aga oma rollidesse läheb ta alati ülepeakaela sisse. Ta muutubki selleks inimeseks, keda kehastab. Vahepeal tundus, et ta mõtleb ka samamoodi kui tema tegelaskuju.» 

Põhjalik on Meriste Liinsoo sõnul ka reaetenduste eel. «Ta võtab aega, tuleb varem majja. Et teagi, mida ta täpselt teeb, ja sõbrana ma ei torgi kah. Kui see on tema viis ja talle kasuks tuleb, siis on see õige.»

Kui Meriste grimmitooli maha potsatab, sõltuvad sõbrannade jututeemad materjalist, mis parasjagu käsil. «Mõnikord tahab ta pead puhtaks saada ja siis räägime täitsa argistest asjadest. Vahel on vaja rääkida ka tükist ja rollist. Aga vaba aega veetes oleme nagu naised ikka.»

Liinsoo ütlemist mööda on Meriste seltskondlik ning vajab enda ümber inimesi. «Ta otsib ise kontakti, tahab dialoogi pidada, oma mõtteid avaldada. Väga üksiolija ta pole. Kui, siis vahest ainult teksti pähe õppides. Triinuga on lihtne: tema algatab vestluse ja püstitab teemad. Ja kui teema juba käsil, tahab ta analüüsida.»

Kuidas sobib aga Triinu Meristega diiva tiitel?

«Sobib vist ikka küll,» leiab Liinsoo. «Diiva mitte selles halvas tähenduses, et pirtsakas – eks tule muidugi sedagi ette, on ta ju kõigest inimene. Triinu on diiva oma suursugususes. Talle meeldivad head riided, hea söök, ilusad ehted, hea seltskond ...» 

Merle Liinsoo arvates on Triinu Meriste tõeline naine. Suursugune, sirge seljaga, temperamentne, oma arvamusega ilus naine. «Aga emana on ta ikka kanaema. Selline hea ema, kes hoolib, hoolitseb ja muretseb. Teeb ette ja taha kõik ära.»

Peeter Tammearu kasutab siinkohal sõna «kihvt». «Kui lapsed olid väikesed, siis oli ta ikka väga hoolitsev, on seniajani. Samas ei hellita ta üle. Triinu pole nunnutaja, kes ütleb, et sünnipäev ei saa muidu alata, kui õhupallid pole täis puhutud. Ja naisena on ta kõige kihvtim naine maailmas. Temas on kõik see, mis mulle meeldib.»

Teatritööga kaasneb tihtilugu üksjagu ootamist ja passimist. Siis sööb Triinu Meriste kohvikus magustoitu. «Ta on tohutu magusafänn. Ma arvan, et ta on teatri kohvikus kõik koogid ja magusroad ära proovinud,» ütleb Merle Liinsoo naerdes. «Ise ta küll mingi kokkaja ei ole. Tema suur õnn ja ihukokk on ikka Peeter Tammearu.»

Tammearu ise arvab sedasi: «Eks ta ole nii, et kes kodus on, see teeb. Olen tihti ära, sest töötan mujal. Siis muidugi teeb Triinu süüa. Aga kui kodus olen, siis vist teen süüa ikka mina. Olen selleks ajaks lihtsalt ise köögi ära okupeerinud ja tema kohustusest vabastanud.»

Kui näitlejate peres läheb aga koristamiseks, käib see Triinu Meriste taktikepi järgi.

«Triinu ei käi päevast päeva lapikesega ringi. Aga kui juba, siis keeratakse kogu korter segi ja teised ei saa tükk aega midagi teha. Ta tahab tegutseda üksi ja põhjalikult. Mingitesse abitöödesse meid muidugi kaasatakse. Kõik toolid ja kastid tõstetakse voodite peale ja valitseb korralik segadus. Õnneks ei juhtu seda iga päev,» jutustab Tammearu.

Kuigi öeldakse, et näitlejale on teater elu, tuleb vahetevahel end sellest lahti raputada. Triinu Meristet on juba pikki aastaid huvitanud keeled.

«Kunagi hakkas ta süstemaatiliselt õppima vene keelt, mille kohta arvas, et ei oska seda piisavalt. Nüüd on ta selles täiesti kodus: saab aru, loeb, räägib ... Triinut on alati huvitanud vene kultuur ja kirjandus. Ja kuna temas on pisut itaalia verd, õpib ta usinalt itaalia keelt. Ka inglise keeles on ta end kõvasti täiendanud,» kõneleb Tammearu ning lisab, et selles vallas on samuti märksõnaks põhjalikkus. «Tal on sõnadega kaardid ja internetiprogrammid. Lisaks leiab veel õpetaja ka endale. Ikka täie kirega!»

Väljapoole paistab Triinu Meriste kahtlemata tugeva ja enesekindla naisena. Samas on teada, et igal inimesel on omad trumbid ja nõrkused.

«Mida aasta edasi, seda rohkem paelub mind see, kui targaks Triinu on muutunud, kui hea vaist tal mingitele asjadele on ja kui hästi ta analüüsib. Kui ta mingit probleemi kirjeldab, jääb mul suu lahti. Kust tal kõik need väljendid, kujundid ja metafoorid tulevad? Kuidas ta üldse selle peale tuleb? Selline kirglikkus on ühelt poolt hea, kuid teisalt võib sellega näppu lõigata,» leiab Peeter Tammearu.

Küsimus Triinu Meriste nõrkuste kohta paneb abikaasa tükiks ajaks mõtlema.

«Armastasin kunagi väga korda, aga enam väga mitte. Mõtlesin, et on hea, kui kõike tead ja kõik on plaanitud. Enam mitte. Arvan, et see on ikka pigem pluss, kui inimesele meeldib kaua magada. Varem arvasin, et siis jääb päev lühikeseks. Triinule meeldib kaua magada, kui on võimalus. Oleks tore tõesti, kui mingi miinuse leiaks ... Hmm ... Kui inimene peab endale kogu aeg ostma uusi ehteid, kas see on miinus? Miinus oleks siis, kui selle rahaga oleks midagi muud teha. Kui talle meeldivad sõrmused ja kõrvarõngad, las ta siis ostab neid! Olen isegi neid Triinule ostnud, aga enam ei julge – kurat teab, mis moesuunad, stiilid ja maitsed parajasti valitsevad, pigem valigu ise.» Tammearu nuputab veel pisut ja jätkab: «Kui ta hommikul endale pool tundi nägu pähe joonistab, on see miinus? Pigem ikka pluss. Ma olen temaga küll aasinud, et kas selleks et hommikul poiss kooli viia, on vaja täismeik teha. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole, mõistad küll ...»

Peeter Tammearu meelest on Triinu Meriste just praegu oma parimas vormis. «Kuigi, olen näinud ühte tema konsiaegset asja ja täitsa ära ehmatas, kui võimas ta tollal oli. Hästi toores ja rabe, aga metsiku ürgjõuga. Mitte ettevalmistatud ja selline, kes teab, kuidas mängida. No selliseid noori on. Tänu sellele on nad vanade seas hinnatud, et «Näe, kui äge: juba oskab nagu meie!». Praegu on Triinu hästi küps. Tehniliselt peab lavastaja teda muidugi aitama, sest roll peab sündima koostöös. Aga kui teda liiga palju ei kammitse ja kui ta saab tunda, et loob rolli ise, siis on ta peatamatu.»

Kus on Triinu Meriste kümne või 20 aasta pärast? 

Abikaasa arutleb: «Ta ei mängi sarjades. Äkki ta on liiga pikk? Ta pole ka tegelane, keda ajakirjade esikaantel kohtaks. Ma lihtsalt loodan, et tal oleks huvitavat tööd. Tööga ei tohi ära tappa, aga naised elavad tööst. Meestel on see kuidagi lihtsam: saavad ilma hakkama. Loodan, et oleme ilusasti koos, lapsed suured ja lapselapsed sirgumas.»

TAUST

Lõpetanud 1994. aastal EMA kõrgema lavakunstikooli 16. lennu.

• Töötanud Tallinna Linnateatris.
• Ugala näitleja aastast 2002.
• Teinud Viljandis kaasa enam kui 30 lavastuses.
• Abikaasa näitleja ja lavastaja Peeter Tammearu.
• Paaril on kaks poega: Tobias ja Pärtel.
• Eesti teatri aastaauhindade jagamisel üks nominente parima naisnäitleja kategoorias.