Juhtkiri. Ilmselt mitte viimane kord

Foto: Sakala

Euroopa Parlamendi hiljuti kinnitatud resolutsioon, mis andis võimaluse kellakeeramise teema uuesti üles võtta, tuli Eesti valitsusele sobilikul ajal. Kui koalitsiooni kuuluvatel erakondadel pole mõningates põhimõttelistes küsimustes lootustki üksmeelele jõuda, siis kuluvad marjaks ära teistsugused probleemid, mille lahendamisele tähelepanu pöörates järgmistele valimistele lähemale nihkuda. Kõlbavad ka pseudomured.

Tõsi, leidub hulk teaduslikke uuringuid ja analüüse, mis ütlevad, et kaks korda aastas kellaosuti liigutamine mõjutab meid rohkem, kui võiks arvata. Arstkond on järjest selgemalt seda meelt, et kellakeeramise järel tekkiva kehvema enesetunde juttude taga pole mitte platseeboefekt, vaid see kurnabki meie organismi. Samuti on fakt, et põhjused, miks niisugune tegevus kunagi välja mõeldi ja seadustega sätestati, ammu ära langenud.

Niisiis võiks praeguse initsiatiivi peale kosta: kui kellakeeramise mõttekus on vähemasti küsitav, siis miks mitte see asi selgeks vaielda ja mingi otsuseni jõuda. Kui teemal on iva sees, pole ju lõppude lõpuks suurt vahet, millal ja millistel põhjustel see ette võetakse.