Carl Robert Jakobson ja Sakala aitasid eestlastel ärgata

Jakobson suri 1882. aasta kevadel ootamatult keset tööhoogu. Tema matused olid kui rahvuslik meeleavaldus. Lein oli üldine. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Carl Robert Jakobsoni Sakalast on kirjutatud rohkem kui ühestki teisest eesti ajalehest. Ilmunud on materjali üksikutest artiklitest kuni doktorikraadi pälvinud monograafiani välja.

Sakalat poleks olnud ilma Jakobsonita ja kes teab, kuidas oleks kulgenud kogu meie elu ilma Sakalata.

Noorelt surnud Jakobson (1841–1882) oli väga tähelepanuväärne mees – ääretult printsipiaalne ja sihikindel ning samas äge ja keevaline, vahel ka õige enesekeskne ja hoolimatu abinõude valikul.

Murrangulise tähtsusega Sakala ei sündinud 140 aastat tagasi muidugi üleöö. Jakobson tegi esimest korda katset juba peaaegu kümme aastat varem. Ajalehe väljaandmiseks ei antud aga luba ei Tallinnas ega Peterburis. Esiotsa ei tahetud seda lubada ka Viljandis. Korduvad palvekirjad, korduvad äraütlemised ... Tänu hea sõbra Johann Köleri sidemetele paistis 1877. aasta hakul siiski, et asjad hakkavad lõpuks liikuma. 22. aprilliks oli juba Sakala nimigi leitud.