Tasuta kõrgharidus peab jääma

VIIMASEL AJAL on mõned poliitikud avaldanud arvamust, et Eesti peaks loobuma tasuta kõrgharidusest. Põhjuseks on toodud raskused ülikoolide rahastamisel. Mina sellise lahendusega ei nõustu.

Kui noored lõpetavad gümnaasiumi või kutsekooli, on nad valiku ees, kas jätkata õpingutega kõrgkoolis või minna tööle. Jätan siinkohal noormeestele kohustusliku ajateenistuse valikuna kõrvale. Tasuta kõrgharidus võimaldab kõigil andekatel noortel, sõltumata rahakoti suurusest, minna õppima Eesti ülikoolidesse või teistesse kõrgkoolidesse. Eriti oluline on see väljaspool Tallinna ja Tartut elavatele noortele, sest nendel kaasnevad teises linnas õppimisega ja perest eraldi elamisega lisakulutused.

SAAME KINDLALT väita, et IRL-i eestvedamisel algatatud tasuta eestikeelse kõrghariduse võimaldamine oli õige otsus. Eesti ei saanud jätkata postsovetliku süsteemiga, kus ülikooli pääses õppemaksu eest madalamate nõuetega kui konkursi korras. Nüüd saavad kõik noored õiglase konkursi alusel võimaluse tasuta eestikeelse kõrghariduse omandada.

Üliõpilased ise, nende vanemad ja vanavanemad on eestikeelse tasuta kõrghariduse võimalusega rahul. Eesti üliõpilaskondade liit on üldjoontes rahulolu väljendanud. Lisaks on kasvanud ülikooliõpingute tulemuslikkus ja lõpetajate arv. Tasuta täisajaline eestikeelne ülikooliõpe on ka praegu õige suund, mida tuleb edasi arendada.

SAMAS TOIMUB üleüldine rahvusvahelistumine. Inglise keele staatus teaduses ja kõrghariduses on praegu hoopis teistsugune kui 10–15 aastat tagasi. Keskne küsimus ei ole ainult tasuta eestikeelse õppe arendamise vajalikkus, vaid ka see, mis suunas peaksid ülikoolid üldse arenema. Kuidas tagada tasakaal rahvusvahelistumise ja eestikeelse õppe vahel? Kas pöörata rohkem tähelepanu ingliskeelsete õppeprogrammide arendamisele, sest sellega teenivad ülikoolid raha, või suudab riik tagada eestikeelsete õppeprogrammide piisava rahastamise?

Eraldi vajab käsitlemist ülikoolide autonoomia ja rahastamine laiemas plaanis. Kuidas peaks riik ülikoolide kaudu oma avalikku huvi realiseerima, et tagada meie kõrghariduse ja teaduse areng? See nõndanimetatud riiklik tellimus tuleb sõnastada ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes ja tagada ka selleks vajalik rahastus.

AEG ON EDASI läinud. Nüüd on vaja reformiga edasi liikuda ja vaadata, milliseid muudatusi oleks vaja teha. Seejuures peaks riigil olema selge ettekujutus, mida riik oma ülikoolidelt ootab.

Kui soovime ülikoolide rahastamispõhimõtteid muuta ning kaaluda, kuidas ja millises mahus tasuta kõrghariduse kõrval õppemaksu rakendada, tuleb seda avalikult arutada, aga taganemata eestikeelse kõrghariduse ja teaduse arendamisest. See on eesti keele kui kultuurkeele püsimajäämise alus. Siin järeleandmisi teha ei tohi.

Tagasi üles