Kas tuleb uus erakond?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Andres Laiapea

FOTO: Erakogu

ARUTELUD SELLE üle, kas enne riigikogu valimisi võidakse Eestis asutada uus erakond, meenutavad kuulsat kohta komöödiafilmist «Noor pensionär». Jahimees küsib restoranis: «Kas tuleb jaht või ei tule?» Publik naerab.

Asi ei ole selles, nagu puuduks uue erakonna järele nõudlus. Viimaste kuude jooksul tehtud küsitlused näitavad, et ligi 30 protsendil valimisõiguslikel Eesti elanikel ei ole kindlat erakondlikku eelistust. Ka mina ei oska praegu öelda, millisele erakonnale minu hääl järgmise aasta märtsis läheb. Eks neil kõigil ole omad head ja vead. Ja muidugi võiks valik olla suurem.

Tihedam konkurents erakondade vahel tuleks Eestile kasuks, sest sunniks neid panustama valijate poolehoiu võitmiseks senisest enam poliitika kvaliteeti. Kui pakkumine turul on suur, siis lihtsalt reklaamist ei piisa, vaja on ka head toodet.

Tõsi, mõnikord võivad reklaamikampaaniad inimeste tarbimisotsuseid päris palju mõjutada (muidu neid ju ei tehtaks). Kui mõne toote ostjate vahel lubatakse loosida välja näiteks auto või aastane juustuvaru, siis selle läbimüük kasvab, kuigi võita õnnestub vaid vähestel. Poliitikute ja nende lubadustega ei ole asi teisiti.

Tarbimisühiskonnas on poliitikud sisuliselt kaupmehed, kes müüvad valijatele ennast, oma erakonda ja selle programmi. Kui majanduses peetakse vaba konkurentsi üldiselt edasiviivaks jõuks, lausa arengu mootoriks, siis poliitikas on riigikogus esindatud parteid kehtestanud turule sisenemiseks barjääri: uue erakonna registreerimiseks tuleb kõigepealt kokku saada 500 liiget.

MITTETULUNDUSÜHINGU (MTÜ) tasandil on Eestis praegu registreeritud e-erakonna, Piraadipartei ja Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp. Viimati mainitu üks eestvedajaid on Viljandist pärit Elver Loho. Lisaks veel Eesti Ellujäämisliikumine ning liikumine Tark ja Terve Eesti, mille sihiks on samuti erakonna asutamine. Võib julgelt öelda, et riigikogu valimisteks neist ühtegi erakonnana ei registreerita.

E-erakonna algatusgrupp on sisuliselt tegevuse lõpetanud. Selle eestvedaja Mati Väärtnõu astus vahepeal EKRE liikmeks, kuid lahkus sealt enne kohalikke valimisi, sest osales ühes konkureerivas valimisliidus, mille taga oli Maria Kaljuste, kes läks kange saare naisena tülli perekond Helmega ja visati selle tõttu erakonnast välja. Kaljuste ja tema kaasvõitlejad panidki püsti liikumise Tark ja Terve Eesti.

Piraadipartei liikmete nimekirjas on praegu 58 inimest, kuid viimastel aastatel ei ole neid sinna märkimisväärselt lisandunud. Niisugustel nišiparteidel ongi Eestis raske kriitilist massi kokku saada.

Sama kehtib otsedemokraatliku erakonna algatusgrupi kohta. Rootsis on samalaadne erakond pääsenud küll varem mõne esindajaga kohalikesse volikogudesse, kuid 2014. aasta parlamendivalimistel sai ta ainult 0,02 protsenti häältest ja kohalikel valimistel oli tema parim tulemus 0,83 protsenti. Otsedemokraatliku erakonna idee on iseenesest huvitav, paraku ei ole vähimatki lootust, et see Eestis praegu erakonnana registreerumiseks vajaliku liikmete arvu kokku saaks.

Me elame küll väidetavalt infoühiskonnas, kuid see häkkerite subkultuur, millest on võrsunud nii piraadiparteide kui ka otsedemokraatide uutele tehnoloogiatele tuginev lähenemine, ei ole siiski (veel) massiliikumine.

Ellujäämisliikumise tuumik koosneb valdavalt varem Eesti Iseseisvusparteiga seotud isikutest, aga sinna kuulub ka Tarmo Kask, kes kuulus kunagi EKRE juhatusse, kuid visati sellest erakonnast perekond Helme algatusel tagaselja välja. Helmed väitsid, et Kask on kapo agent, aga too sellega ei nõustu. Tema sõnul on Helmed selliste ebaausate võtetega erakonnast kõrvaldanud kümneid inimesi, kes on nendega milleski eriarvamusele jäänud.

Ellujäämisliikumine, Tark ja Terve Eesti, Eesti Iseseisvuspartei (EIP) ja Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) kokku moodustaksid ehk arvestatava jõu, mis suudaks Helmete kompaniiga samas sektoris valimistel konkureerida, aga praegu ei paista sellist koondumist toimuvat. EIP on sisuliselt riiulipartei ning RÜE liikmete arv võib langeda varsti alla 500, mistõttu ähvardab seda registrist kustutamine. Valimistel saavad oma nimekirjaga osaleda aga ainult registreeritud erakonnad.

ON VEEL KA Kurjategijate Eesti Erakonna algatusgrupp, mis võitleb vangide õiguste eest, kuid selle püüdlustele seab piirid, et kohtu süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saa riigikogu valimistel isegi hääletada, rääkimata kandideerimisest.

Paul Lettensi kavandatud Eesti Seenioride Erakond jääb nähtavasti samasuguseks miraažiks nagu kuulus Jaan Männiku partei, millest räägiti küll palju meedias, kuid päriselt ei jõutud isegi algatusgrupi registreerimiseni MTÜ-na. Facebooki avarustest võib ju leida teisigi erakonnahakatisi, alates Eesti Kodanike Erakonnast ja lõpetades Rahvaparteiga.

VALIMISTENI ON jäänud vähem kui aasta ning võib-olla ongi parem, kui nii hilja enam ühtegi päris uut erakonda turule ei tule – valijatel jääks pakutavaga tutvumiseks liiga vähe aega. Nii saavad nüüd uute tulijatena esineda üksnes rohelised, kes 2011. aastal riigikogust välja langesid. Loodetavasti on vahepeal möödunud aeg aidanud neil küpsemaks saada.

Tagasi üles