Filmiarvustus. Tagasi tulevikku

Pehme loomuga ärimees Harold Soyinka ei aimagi, et äripartnerid (tagaplaanil) on ta juba tanki pannud. Foto: Forum Cinemas

Te ju ikka mäletate Robert Zemeckise hittfilmi «Tagasi tulevikku»? Toona veel päris kobeda astumisega Michael J. Fox ja aastatega aina tüünemaks muutuv Christopher Lloyd võitsid selle filmi abil pauguga kõigi teismeliste ja muidugi ka lapsemeelsete täiskasvanute südamed.

Need, kes väidavad, et too 1985. aastal ilmavalgust näinud taies neile korda ei läinud, lihtsalt valetavad. Takkajärgi pole üldse oluline, kui sügavaid kunstilisi kompositsioone või õhku ahmima panevaid sündmuste keerdkäike see sisaldas või ei sisaldanud. Tähtis on, et kassahitist ulmekomöödia on oma ajastu märk. Ta defineerib ühe kindla generatsiooni lapsepõlve. Ja kohe kindlasti oli see lapsepõlv õnnelik.

Allakirjutanul hakkab sellele linateosele mõeldes kõrvus kumisema kannmikseri detsibellidel jaurav VHS-mängija, mille töötades pisut liiga kuumaks muutuv elektroonika korpusesse sattunud tolmukübemeid kärsatades spetsiifilist lõhna tekitab. Sellist sooja ja turvalist. Lapsepõlve lõhna. Silme ette tuleb Tartu videokino Thalia ning vaikselt hakkab jauramise ja kärsahaisu seest välja joonistuma Lauri Rõugu särav ja laitmatu diktsiooniga hääl.