Vaba mõte. Rakettidesse, seltsimehed!

Vahel ma ikka leian end mõtlemas kõiksuse, igaviku ja lõpmatuse peale. Ega see kuigi tervislik ole. Aju ülekoormust ei talu, tuleb otsida võimetekohaseid tegevusi.

Enda meelest oleme muidugi hirmus targad. Oskame popkorni praksutada ja kodunt lahkumata uue mobiiliümbrise osta. No lihtsalt nii erilised oleme. Looduse kroonid.

Tegelikult oskame me kõige paremini jama kokku keerata. Suudame maapõuest nafta välja pumbata, metsad maha raiuda ja aasad asfaldiga katta. Loomad ja linnud jätavad endast maha törtsu fekaale ning eluringi lõpetuseks oma maised jäänused, mille ideaalis veel endiselt hapnikku süsihappegaasiks muundavad olendid läbi seedivad. Aga meie, kurat, peame selleks, et õhtul uinuda ja hommikul jälle luugid lahti lüüa, kottide viisi prügi tootma.