Eesti majandussajand on vahetanud liidrid ja toonud targema majandamise

(Artikkel pärineb statistikaameti blogist.)

TÄNAPÄEVA EESTI majandus on mitmekülgne ja väikeriigi ees seisvaid väljakutseid arvestades kohanenud maailmamajandusega. Majandussektorid pole aga sugugi alati nii paljutahulised olnud. Eesti Vabariigi algusaastatele tagasi vaadates näeme märksa lihtsamat majanduse ülesehitust. Samas juhinduti ka 100 aastat tagasi välisriikide turunõudlusest, olgugi et praegusega võrreldes vähem.

Majanduse struktuuri on tähtis analüüsida, sest sealt saab vastuse küsimustele riigi konkurentsivõime ja majandusliku kestlikkuse kohta. Osa sektoreid on niinimetatud majandusmootorid, teised aga nendele toetuvad nõndanimetatud kaasajooksjad. Vaadates Eesti 100 aasta tagust majandust ja kõrvutades seda praegusega, saame teha olulisi järeldusi, kuhu oleme teel ning kas peaksime olema murelikud või võime rahulikult igapäevast tööd teha.

1924. aastal oli Eestis 3738 tööstusettevõtet (279 suur-, 2121 kesk- ja 1338 väikeettevõtet). Suurtööstusettevõttes oli 20 ja rohkem hõivatut, kesktööstusettevõttes 10–19 hõivatut ja väiketööstusettevõttes kuni üheksa hõivatut. 2016. aastal oli meie riigis 81 869 ettevõtet. Kuni üheksa hõivatuga oli 74 487, 10–19 hõivatuga 3767 ja vähemalt 20 hõivatuga 3615 ettevõtet.

Kokkuvõttes on Eestis 100 aasta taguse ajaga võrreldes liidrikohal teised majandusharud, kuid majanduse struktuur on muutunud märksa teadmismahukamaks. Oleme liikunud väärtuse ahelas suuremat lisandväärtust loova majanduse poole.

Andmete võrdlemisel tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et tänapäeval vormistatakse enamik oma toote või teenuse müügile suunatud algatusi äriühinguna, kuid Eesti esimesel riikliku sõltumatuse perioodil see nii ei olnud. Statistikas kajastusid ettevõtetena peamiselt tööstustootmisega tegelevad majandusüksused. Kohalikud talupidamised nii oma põllumajandusliku kui ka käsitööndusliku panusega ettevõtetena kirja ei läinud. Seega on tänapäeval meil ettevõtteid rohkem, kuid mitte nii palju, kui ettevõtete arvu vaadates võib tunduda.

Enne teist maailmasõda oli Eestis palju majandustegevust seotud põllumajandusega, kuid selles sektoris suurtööstusettevõtteid ei tegutsenud. Samal ajal oli põllumajandusega seotud 1149 kesktööstusettevõtet 2121-st (54 protsenti). Kõige rohkem põllumajanduslikke kesktööstusettevõtteid, 198, tegutses Tartumaal (17 protsenti põllumajanduslikest kesktööstusettevõtetest).

Seega oli põllumajandus aktiivne tootmisharu. Seal puudus märkimisväärne kapitali kontsentratsioon, kuid just see tekitab suurettevõtteid.

Teine väga aktiivne majandusvaldkond 100 aastat tagasi oli puidutööstus. 1924. aastal tegutses puidutööstuses 59 suurtööstusettevõtet 279-st ja 264 kesktööstusettevõtet 2121-st. Puit pole ka 100 aastat hiljem moest läinud: 2016. aastal tegutses puidutööstuses 1086 ettevõtet, kuid praegu domineerivad teised sektorid.

Väga tugevalt oli 100 aastat tagasi esindatud ka metallitööstus. 1924. aastal oli see eelkõige suurtööstusettevõtete pärusmaa, milles oli hõivatud 40 suurtootmist.

PRAEGU NÄEME teistsugust pilti. Ettevõtete arvu järgi on meil 2016. aasta andmete alusel juhtiv sektor hulgi- ja jaekaubandus, kus tegutseb üle 16 000 ettevõtte. Teisel ja kolmandal kohal on vastavalt kutse-, teadus- ja tehnikategevus (12 500 ettevõtet) ning ehitus (10 000 ettevõtet).

Töötajate arvu järgi on 2016. aasta andmete põhjal Eesti juhtiv majandussektor töötlev tööstus, kus hõivatud oli 24,7 protsenti Eesti töötajaskonnast. Järgnevad hulgi- ja jaekaubandus (20 protsenti) ning ehitus (10).

Toodangu väärtuse seisukohalt hoiab juhtkohta töötlev tööstus (32,3 protsenti), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (13) ning veondus ja laondus (12). Kõige suurem osatähtsus lisandväärtusest tuleb töötlevast tööstusest (22,2 protsenti), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (17) ning siis omakorda kutse-, teadus- ja tehnikategevus (9).

Ülaltoodud andmete põhjal meie praegust majandust analüüsides järeldub, et majandusstruktuuri mõistes puudub meil selge liider. Nelja analüüsitud näitaja alusel domineerib kolme puhul küll töötlev tööstus, kuid ettevõtete arvu poolest see valdkond jällegi kolme esimese hulka ei pääse. Hulgi- ja jaekaubandus on väga tugevalt esindatud kõigi nelja vaadeldud näitajaga, olles töötleva tööstuse järel teisel kohal kolme näitaja alusel ja liidripositsioonil ettevõtete arvu põhjal.

Töötajate ja ettevõtete arvu poolest pääseb esikolmikusse veel ehitus ning ettevõtete arvu ja loodud lisandväärtuse alusel kutse-, teadus- ja tehnikategevus. Toodangu väärtuse põhjal on konkurentsis ka veondus ja laondus.

MIDA VÕIKS järeldada meie praeguse majandusstruktuuri võrdlusest 100 aasta taguse ajaga?

Aastal 1924 olid selged juhtvaldkonnad põllumajandus ja puidutööstus, kuid tänapäeval on kerkinud teised liidrid. 100 aastat tagasi ammutasime pigem maaharimise tulemusena saadavaid rikkusi, tänapäeval tegeleme rohkem töötlemise ja kauplemise ning ka teaduse, ehituse ja logistikaga. 100 aastat tagasi oli kapital kontsentreerunud puidu- ja metallitööstusesse (suurtööstusettevõtete suur arv), tänapäeval on kapitali akumulatsiooni näha töötlevas tööstuses (majandusnäitajad on kõrged, kuid ettevõtete arv väike).

Sisult on töötlev tööstus ning kutse-, teadus- ja tehnikategevus majanduse mootorid. Hulgi- ja jaekaubandus ning ehitus on sektorid, mis teenindavad majandusmootoreid või tulenevad nende edust. Teisisõnu, kui muidu läheb majandusel hästi, siis arenevad ka nimetatud sektorid. Veondus ja laondus on selgelt nii tööstust, kaubandust kui ehitust teenindavad sektorid.

Kokkuvõttes on Eestis 100 aasta taguse ajaga võrreldes liidrikohal teised majandusharud, kuid majanduse struktuur on muutunud märksa teadmismahukamaks. Oleme liikunud väärtuse ahelas suuremat lisandväärtust loova majanduse poole.

See on areng, mille vajalikkusest on palju räägitud. Jääb vaid loota, et 100-aastase perioodi võrdluse alusel on võimalik hinnata meie suundumusi tulevikus. Kui jah, siis oleme õigel teel ja tuleb vaid kurssi hoida.

Tagasi üles