Kas riik laseb eesti küladel Krimmis välja surra?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaak Madison

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

ÜLE 150 AASTA on möödas ajast, mil sai alguse eestlaste massiline ränne Krimmi. Rände põhjuseks oli põgenemine raske teoorjuse ja saksa mõisnike halva kohtlemise eest. Hoogu andis juurde prohvet Maltsvet, kes kõneles Krimmist kui vanas testamendis Moosesele tõotatud Kaananimaast, lubades oma jüngrid viia maale, kus voolab piima ja mett.

Eesti kultuur on Krimmis püsinud seniajani. Eestlus Krasnodarka, Beregove, Novoestonija ja Pervomaiske külas on elanud üle Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liidu režiimi ning taasiseseisvunud Ukraina arenguraskused.

Ühelt poolt on Krimmi eestlased ise olnud äärmiselt tublid eesti kultuuri ja keelt elus hoidma. Teisalt on Eesti ja Krimmi eestlaste vahel olnud tihedad kultuurikontaktid. On peetud eestiainelisi suvepäevi ja korraldatud kultuurikonverentse. Aastatel 2002–2014 töötas Aleksandrovka koolis eesti keele õpetaja, anti välja oma ajalehte. Kogukond ei saanud toetust mitte ainult Eesti riigilt, vaid ka eraisikutelt ja mittetulundusühingutelt. Sealsed noored kasutasid võimalust käia Eestis õppimas.

NEED KONTAKTID lõigati läbi 2014. aastal, mil Venemaa Krimmi annekteeris. Viimase nelja aastaga on Eesti riik lõpetanud suhted Krimmi eestlaste kogukonnaga ning katkestanud abiandmise rahvuskultuuri arengu ja eesti keele säilitamise hüvanguks.

Ma leian, et eestluse toetamine ja kultuurikontaktide hoidmine ei tohiks sõltuda sellest, milline on parajasti piirkonna poliitiline olukord. Meie riigile peaks olema tähtis, et eesti kultuur ja keel välismaal elavates kogukondades välja ei sureks.

Välisministeeriumi varem rahastatud koostööprojektid Krimmis on seisatud. Kuna Eesti ei tunnusta Ukrainale kuulunud piirkonna ülevõtmist Venemaa poolt, tähendab see, et Eesti ametkonnad Krimmi puudutavate küsimustega enam ei tegele. Ministeeriumi pressiesindaja ametlik selgitus kõlab: «Okupeeritud Krimmis riikliku abi osutamisel tuleb meil arvestada ühtlasi Ukraina seadusandlust.»

On täiesti arusaadav, et riiklikult on väga keeruline, kui mitte võimatu eraldada rahalisi toetusi piirkonda, mis on okupeeritud. Aga kas see tähendab, et peaksime leppima olukorraga, et suur poliitika on suur poliitika ja teema on lõpetatud?

KRIMMI EESTLASTE peamine kooskäimiskoht Eesti Tare on nutuses seisus. Elekter on välja võetud, sest vastasel korral oleks maja läbilaskva katuse tõttu tuleohtlik. Kohalik kogukond on suutnud remondiks kokku koguda ligi 100 eurot, kuid sellest jääb ilmselgelt väheks. Neli aastat on hoitud eesti keele klassiruumi, ilma et keegi seal keelt õpetaks.

Ma leian, et eestluse toetamine ja kultuurikontaktide hoidmine ei tohiks sõltuda sellest, milline on parajasti piirkonna poliitiline olukord. Meie riigile peaks olema tähtis, et eesti kultuur ja keel välismaal elavates kogukondades välja ei sureks.

Välisministeeriumi andmetel elab Krimmis 2011. aasta loenduse järgi umbes 600 etnilist eestlast. Eestlased on nii väike rahvus, et meie riigi ülesanne peaks olema iga eesti keele ja kultuuri hoidja toetamine mitte ainult kodumaal, vaid kogu maailmas. Mujale maailma läinud eestlased ei ole Eestile kadunud, kui me neid ise ei hülga. Paljud neist naasevad varem või hiljem oma või oma vanemate või vanavanemate sünnimaale. Välis-Eesti kogukondades sünnib samuti eesti kultuur.

JAANUARI ALGUL kirjutas Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu hea ülevaate Krimmi eestlaste olukorrast ja kutsus üles leidma võimalusi nende toetamiseks. Miks ei võiks Eesti kultuuriministeerium leida mõnda sihtasutust, mittetulundusühingut või muud valitsusvälist organisatsiooni, kes aitaks riigi kaudsel toel sealseid eestlasi? Rahas ei saa küsimust olla. Eriti ajal, mil aktsiisipoliitika eksperimentidega laseb valitsus tuulde sada miljonit eurot aastas.

Võiksime kõik ühiselt mõelda, kuidas Krimmi eestlasi aidata. Omalt poolt tegin algatuse, et aidata koguda raha Eesti Tare remontimiseks. Igaühel on võimalus anda oma väikene panus, kas või üks euro. Raha kogume maikuu lõpuni. Juuni alguses plaanin ka ise Krimmi eesti kogukonda külastada ja kogutud toetuse kätte anda (ülekande tegemiseks vajalikud rekvisiidid leiab Jaak Madisoni Facebooki lehelt – toimetus).

POLE ÜLLATAV, et algatuse vastu on juba jõudnud sõna võtta riigikogu väliskomisjoni juht Marko Mihkelson. Ta väitis oma sotsiaalmeedia kontol, et Venemaa okupeeritud ja annekteeritud Krimmi poolsaare külastamine on arusaamatu ja vastuolus rahvusvahelise sanktsioonipoliitikaga. Mihkelson väidab, et Krimmi külastajad kuulutatakse Ukrainas persona non grata’ks ning nad oleksid samas reas Putini Venemaale «kasulike idiootidega».

Loomulikult ei paku Mihkelson ühtegi lahendust, kuidas Krimmi eestlasi aidata. Ta ei püüagi, sest kardab sattuda Putini «kasulike idiootide» sekka, saamata aru, et Putinit teeb samavõrra rõõmsaks kultuurilise mitmekesisuse kadumine Krimmi aladel.

Mina riski ei karda. Kavatsen taotleda Ukraina ametkonnalt luba Krimmi külastada, et see oleks kooskõlas Ukraina seadustega. Kui see ei õnnestu, kaalume muid lahendusi.

Muide, Tartu rahulepingu kohaselt on ka Jaanilinn ehk Ivan­gorod okupeeritud. Kas selle külastamine seadustaks seega Venemaa okupatsiooni?

Ma leian, et meie kohus on Krimmi eestlastele appi minna. Katse neid toetada näitab, kas väärtustel põhinev kultuuripoliitika on suure globaalse vastasseisu kiuste võimalik.

Tagasi üles