«Ma ei taha pilte koju seinale riputada, vaid alati endaga kaasas kanda»

Maili Saar fännab rinnaesisele tehtud tätoveeringuid ja see piirkond on temalgi piltidega kaetud. Foto: Erakogu

Maili Saar on rõõmsameelne ema, kes kasvatab 11-aastasi kaksikuid. Samas on ta kõndiv kunstiteos, sest tema keha katavad tätoveeringud. Ja me ei räägi siin õlale toksitud hieroglüüfidest, mis tõlkes nuudlisuppi tähendavad. Isegi pärast trenni duširuumis biitsepsile tikitud draakonipoisse võrdlevad musklimehed jäävad Maili kõrval häbisse, sest tema on elavaks lõuendiks muutnud peaaegu kogu oma keha.

Maili Saare juured viivad küll Järvamaale, aga ta ise on sündinud ja kasvanud Viljandis. Oma kooliajast ta eriti rääkida ei taha. «No ütleme nii, et õppimine ja mina ei olnud erilised sõbrad,» lausub ta napisõnaliselt. «Eks elu olnud muidu nagu tüüpilisel Eesti perel Vene ajal ikka – saad ju aru küll, mis ma öelda tahan.» 

Üks, mis kindel: kunstnikuhinge on temas alati olnud. «Mulle meeldis juba väikesest saati joonistada ja plastiliinist kujukesi vorpida. Lemmikud olid jänesed, neid sai pikkuse järjekorras ka salaja pliiatsiga tapeedile jäädvustatud. Seniajani on aga nii, et kui aega saan, võtan ikka paberi ette. Joonistamine on selline mõnusalt rahustav tegevus.»