Iga revolutsioon sööb oma lapsed

Hipi Lennon (Ott Aardam, keskel) militsionääride (Andres Tabun ja Tarvo Vridolin) haardes. Foto: Heigo Teder

XVIII sajandi Prantsuse revolutsiooni aegadest on käibel fraas «Iga revolutsioon sööb oma lapsed». Mille eest võitled, see sind lõpuks ka hukutab.

Seda arvustust ajendas mind kirjutama asjaolu, et õige mitu inimest küsis minu käest, mida ma arvan Ugala lavastusest «Hipide revolutsioon». Kes küsis, sai ka vastuse, kuid ilmselt on nõutuid veel.

Tunnistan, et läksin sellele etendusele õige suurte ootustega. See peaks olema ju minu ja mu saatusekaaslaste põlvkonna lugu. Juba pealkiri ise pole mitte ainult pretensioonikas, vaid ka provokatiivne. Tekitab huvi ja kutsub vaatama.