Konservatiivne ja pragmaatiline viinamüük

Ülo Mallene Foto: Elmo Riig

TÄNAPÄEVAL ON erakonnad ja poliitikud määratlenud end kas konservatiivideks või liberaalideks. Need on levinumad mõisted oma tegevuse õigustamiseks. Eredalt joonistub see välja meie alkoholimüügi reguleerimisel, mida on viimasel ajal hakatud nimetama Eesti majandust hukutavaks aktsiisipoliitikaks.

MAJANDUSPOLIITILISEST vaatenurgast mõistame me konservatismi all alalhoidlikku vaadet, mis väljendub soovis traditsiooniliste lahenduste juurde jääda või kasutada ära uuendused, mis traditsioonilisi väärtusi toetavad. Niisugusel alusmõttel rajaneb Euroopa edukaima majandusega riik Saksamaa juba aastakümneid.

Eestis ei ole konservatismi mõistmine niivõrd selge, sest meil ei ole suudetud määratleda, mida me tahame alal hoida ja mida uut omaks võtta.

Mis puudutab alkohoolsete jookide, sealhulgas viina müügi reguleerimist, siis konservatismi põhimõtete kohaselt tuleks meil taastada ennesõjaaegne viinamüügi korraldus, kus kanget alkoholi müüdi ainult suurte keskuste poodides ja maapoodide valikus seda polnud. Samamoodi on viinamüük korraldatud Põhjamaades, kuhu me kõik retoorika järgi pürgime ja mõne arvates seal otsapidi juba oleme.

Eesti kaubanduse ajaloost on teada, et esimese iseseisvusperioodi ajal oli vähegi arvestatavates maapiirkondade keskustes üldjuhul üks ühistupood ning suuremates keskustes lisaks veel üks või kaks erapoodi, mis kõik majandasid end ilma viinamüügita ära. Sedamoodi piirati viina kättesaadavust.

Praegustele konservatiividele tasub meelde tuletada, et viina tõi maapoodidesse nõukogude võim. Sellist nõukogude jäänuki alalhoidu nimetas akadeemik Uno Mereste oma põhjalikus majandusleksikonis kommunistlikuks ehk sovetlikuks konservatismiks.

Veel on inimesi, kes mäletavad aegu, kui Viljandis oli kolm valvepoodi (Sakala, Posti ja Kantreküla), kus ainsana müüdi viina tööpäeviti kella 23-ni. Pühapäeval, kui teised toidu- ja ka maapoed olid suletud, lõpetasid valvepoed oma töö kell 17. Hiljem tööd alustanud selvehallid olid iga päev avatud kella 21-ni ja pühapäeviti kella 17-ni. Seetõttu erineb praegune tagurlik konservatism tunduvalt tavalisest konservatismist ehk edumeelsest  alalhoidlikkusest.

JA NÜÜD PRAGMATISMIST, mille tõe kriteerium on kasulikkus (rahas).

Enne viimast suurt sõda moodustas alkoholist saadav tulu riigieelarvest viis protsenti. Kui suur on see protsent praegu, ei ole infona avalikkuse eest läbi käinud. Küll aga tuletavad pragmaatikud üha meelde riigi kehtestatud aktsiisi suurust. Sealjuures jäetakse tarbijatele ütlemata, kui suured on kaupmeeste juurdehindlused, mis moodustavad jaehinnast määrava osa ja annavad kauplejatele riigist sõltumatu kasumi. See ei saa just väga väike olla, kui ühe kaubandusketi ametisõidukiks on kallis helikopter.

Ära on unustatud seegi, et jaehinnast moodustab märgatava osa käibemaks, milleks meie riik on kunagi kõigele ühtlaselt 20 protsenti määranud. Mujal maailmas on käibemaks diferentseeritud. Näiteks Inglismaal on toidukaupade protsendiks ümmargune null.

Isegi lätlased on alustanud toidukaupadele rakendatava käibemaksu erinevaks tegemisega. Nemad hakkasid pihta kohalikele puu- ja köögiviljadele madalama protsendi kehtestamisest. Seevastu meie e-riigis ei ole isegi sellisele mõttele jõutud. Kuuldavasti pidi see väga keeruline ja koormav olema ...

MEITEL LEVINUD hinnakujunduse pragmatism kuulub ameerikalikku liberaalsust esindava vabaturumajanduse  kilda. Selle sisuks on vähem riiki ja põhimõtteks, et kõik, mis on kasulik ettevõtjatele, on õige. Mujal maailmas, kaasa arvatud Põhjamaades, moodustavad kaupu müüvate ettevõtete kulud personali töötasudele suurema osa firma käibekuludest. Meil see nii ei ole.

Sellisele pragmatismile andis juba 1939. aastal hinnangu Viljandis sündinud esimene Eesti soost kutseline filosoof Alfred Koort. Tema arvates sünnitab pragmatism küünikuid. Nüüd on see aeg käes.

Poliitikust pragmaatikud torpedeerivad riigi rakendatavaid algatusi, ootamata ära noist algatustest tekkivaid positiivseid tulemusi, ja koguvad niiviisi odavat populaarsust. Sõjameeste keeli võib nii võita lahingu, kuid mitte sõda. Võitlus käib praegu mõistagi eelseisvate riigikogu valimiste võitmise nimel. Selleks kasutatakse ära kõik pragmatismist johtuvad demagoogilised vahendid.

Praegust viinamüügi korraldust Eestis võib nimetada retoorika poolest konservatiivseks ja sisulises mõttes pragmaatiliseks, umbes nagu nõukogude ajal öeldi: sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik.