Juhtkiri. Otsas ja keskel

Foto: Sakala

Viljandi linnavalitsuse otsus hakata rajama linna piirile Järveotsa elurajooni on samm, mille kohta on paslik öelda: selleks, et raha teenida, tuleb seda kõigepealt kulutada. Uue piirkonna heaks teede ja tänavate ehitamine ei ole odav töö, ent odav pole seegi, kui eramaja püstipanemiseks piisavalt jõukas pere kolib sobiva krundi puudumise tõttu mõnisada meetrit linnast välja ja tõstab sel moel ka oma maksuraha teise omavalitsusse.

Just sel põhjusel on ka linnas, mille elanike arv on aastaid kahanenud, vaja hoida tagavaraks tühje kinnistuid. Vaadates seda, kuidas on Viljandi lähiümbrusesse maju kerkinud, võib järeldada, et linnas on neid seni nappinud. Ometi ei maksa seda eelmistele linnajuhtidele nina peale visata, sest Järveotsa rajooni rajamine on suur suutäis. Lisaks peab majandus selleks õiges faasis olema. Oleme ausad: kui uue elurajooni rajamise seeme kukub viljakale pinnasele, on see buumiaja märk.

Samal ajal on selge, et kui linnas elavate inimeste hulk ei kasva, on uute elupiirkondade tekkel ka teine külg: kuskilt kolivad inimesed ära. Paljudes Põhja-Ameerika linnades on läinud nii, et kesklinna ja magalarajoonide pooltühjadesse hoonetesse on elama jäänud vaesem ühiskonnakiht ja maksujõulisem osa elab kenades eramajades linnapiiril. Viljandis ei tahaks sellist asjade käiku näha.