Vaba mõte. Kõik on klants

Mul juhtus kunagi nii, et ümber läinud anumast väga valesse kohta valguda ähvardav vedelik vajas peatamist, aga ainus häguseltki rätikut või majapidamispaberit meenutav asi, mis mul võtta oli, oli üks libedast paberist kataloog. Siil paanikaosakonnast – just niisuguses rollis ma tol kriitilisel hetkel olin –, lasi selle käiku. Kahju mul sellest trükisest polnud, sest rõivaid esitlevate inimeste pildid olid juba ära vaadatud ja muud sisu selles polnudki. Aga oh häda: kriitpaber, kurask, ei imenud suurt midagi endasse!

Eestist suuremates riikides on samasuguseid libedaid katalooge ja ajakirju rohkem, kui jõuab lugeda. Ainult et need polegi mõeldud niivõrd lugemiseks, isegi kui esikaas viitab mingisugustele artiklitele. Eeskätt on need omalaadsed nipsasjad, mida saab kuhugi kuuluda tahtmise märgiks täpselt väljamõõdetud hooletusega lauaservale sättida. Neid ei peakski liiga palju käperdama, sest muidu võivad neisse tekkida kortsud ja siis ei täida nad enam oma funktsiooni.

Võiks ju arvata, et kõiksuguste trükiste veebi ees taandumise ajal jääb ka säärast klantsi vähemaks või et selle hunnik vähemasti ei kasva. Aga kasvab. Ja sealjuures ka meie emakeeles. Seda voolab internetiavarustest juba ammu peale palju rohkem, kui mõtteline postkast nimega aju suudab vastu võtta.