Ängistav teekond prosektuuri on karje uue haigla järele

Selline näeb välja haigla keldrikorrus lagi, kus inimese pea ja lae vahel vooklevad kõiksugu juhtmed ja torud. Foto: Elmo Riig

Pisut enam kui kolm kuud tagasi suri Viljandi haiglas mu vanaema. Surmaga kaasneb aeg, mil kaotusvalu kõrval tuleb tegelda lähedase inimese viimsele teele saatmise ettevalmistamisega. Viljandi haiglas lähedase kaotanul on vaja minna prosektuuri, et vormistada seal esmane surmadokument. Selle käigu võtsin ette ka mina ning tunnistan, et nende pikkade meetrite mõõtmine seal haigla keldrikorrusel tekitas tol päeval kõige suuremat ängistust. Selleks et luua niisugust atmosfääri, mis selles sünges koridoris valitseb, maksavad kunstiliselt kõrget taset püüdlevate filmide loojad suuri summasid. 

Aastakümneid tagasi roheliseks värvitud seinad, seintest tumedamaks roheliseks võõbatud vanad uksed, mis viivad kõikvõimalike töömeeste ruumidesse, siin-seal mõni päevi näinud mööbliese, külm konarlik kivipõrand. Ja siis see lagi ... Metallkarkassi sees vooklevad piki koridori juhtmed, mis siin-seal ripuvad lae all. Harvalt põlevad päevavalguslambid urisevad ja plingivad, muutes sünguse lausa õudseks. Ja seal kuskil kaugel paistab too valge uks, milleni tuleb jõuda, aga milleni jõuda ei taha ...