Rahva tervis, poliitikud, maksud ja propaganda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

ERI RIIKIDES on eri aegadel püütud alkoholi tarbimist vaos hoida igasuguste meetmetega. Karmid keeluseadused ei ole suurt edu toonud. Meile kõige rohkem teada on ehk Soome kuiv seadus, tänu millele suur hulk Eesti salapiiritusevedajaid rikkaks sai, ja USA keeluseadus, mis lubas sealsel maffial õilmitseda. Vähem on räägitud 1894. aastal Venemaal alkoholimüügi monopoli kehtestamisest.

1913. aastal olevat Venemaa vaimuhaiglate patsientidest 20 protsenti vajanud alkoholiravi. Aastaks 1915 olevat sama näitaja vähenenud 2,1 protsendini, mis oli Venemaa kange alkoholi lembeses ühiskonnas märkimisväärne. 1917. aastal võimu haaranud kommunistid lubasid joomisele karmi lõpu teha. Jutuks see jäigi, sest peagi oldi sularahapuudusel sunnitud palka maksma naturaaltasus, sealhulgas viinaga.

Maailma töötava rahva päästjaks tituleeritud grusiinlasest massimõrvar Jossif Stalin, kes ka Eestis 1940. aastal juunikommunistide suu läbi Vene tääkide toel rahva isaks kuulutati, otsustas mingil hetkel riigikassa täitmise eesmärgil teha venelaste rahvusjoogi vodka kättesaamise rahvale võimalikult lihtsaks. Selleks hakati kanget alkoholi lausa veoautodega küladesse toimetama, kehtestama reegleid, kui suur viinavaru peab kauplustes (mis tollal olid kõik riigi kontrolli all) olema, ja müüma viina 100-grammistes pudelites otse tehaseväraval. Tulemus olevat olnud rahakogumise mõttes hiilgav: riigikassa täitus korralikult.

SUURE OSA OMA teadlikust elust nõukogude ajal elanud, meenub mulle, kui viimane NSV Liidu liider Mihhail Gorbatšov üritas riigis joomisele pidurit tõmmata. Seda, et too tegevus kippus igasuguseid piire ületama, toonased inimesed ehk mäletavad. Oli ju siis üsna tavaline, et paljude teenuste eest maksti pudeliga.

Hala külapoodide kadumisest selle pärast, et viina ei osteta, on sulaselge küündimatute poliitikute populism. Kui neid tahetakse elus hoida, siis mõeldagu välja toetussüsteemid, nagu on maapoliitikas paljudel asjadel.

Möödunud sajandi kaheksakümnendad aastad olid alkoholi kuritarvitamise seisukohast tõepoolest kurioossed. Ettevõtetesse tekkisid kohad, kus sellega nõukogulikus mõttes kultuurselt tegeldi. Joodi põhjusega ja põhjuseta, käsuta ja sageli ka käsu peale.

Üsna tavaline oli, et vastu tuli võtta külalisi, kelle mõjuvõimust midagi sõltus. Et selles ettevõttes, kus mina töötasin, oli üsna korralik vastuvõtukoht, sai laua taga klaase tõstetud mitmesuguste külalistega kodu- ja välismaalt, sealhulgas tollase Eesti NSV Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga.

Suhteliselt tavapärane oli, et minu ülemuse sekretärile helistas Viljandi KGB boss – oli selline lühikest kasvu mees, keda rahvasuus kutsuti jooksvaks meetriks – ning ütles, et tal on tähtis teade. Tõlkes tähendas see «Katke laud, läheb tinutamiseks», kui ühe tuntud Viljandi poliitiku leksikat kasutada.

Hüsteerilist protesti Gorbatšovi alkoholipoliitika vastu – küll sordiini all, sest tollal polnud kuigi «tervislik» avalikult partei poliitikat kritiseerida – võib võrrelda praeguse tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski sõimamisega.

Tõsi on see, et rahanduslik mõju riigile oli tajutav – riigieelarve täitumisega seotud mured on varasemast tuttavad. Aga nagu asjatundjad on kirja pannud, siis rahva tervisele mõjus see kampaania positiivselt. Psühhiaater ja suitsidoloog professor Airi Värnik on minu mäletamist mööda sellekohaseid vihjeid teinud.

EESTI ALKOHOLITOOTJAD ja -müüjad on olnud müügitegevuse arendamisel usinad. Alkoholi väljapanekud eri kohtades, alates bensiinijaamadest ja lõpetades supermarketitega, on pilkupüüdvad. Alkoholisegusid müüakse ülimalt mitmekesistes pakendites, sealhulgas väikestes, korraga kõrri valatavates pudelites. Parajad koolipeole kaasa võtta ...

Eestis on tehtud mõni arglik alkoholireklaami ja -müügi reguleerimise katse. Erinevalt tubakatoodete reklaami ja müügi reguleerimisest ei ole see kuigi edukaks osutunud. Küsisin kord ühel selleteemalisel kohtumisel, miks on niimoodi. Asjatundja tervise arengu instituudist Riina Raudne pakkus põhjuseks, et tubakatootmist meil ju enam ei ole, aga alkoholitootjate lobi surub kõik alkoholireklaami piiramist puudutavad ettevõtmised nurka. See tundub tõele vastavat. Alkoholi tarbida on in.

Eesti ajakirjanduse viimaste kuude lemmikteema on lõunanaabrite juurde tehtavad kärakaosturetked. Alko1000 outlet-müük, nagu neid poode piiril nimetatakse, on väidetavasti olnud üliedukas. Tõenäoliselt on see tõsi.

Oma tubli panuse selleks on andnud meie meedia, kes on pühendanud neile retkedele ohjeldamatult leheruumi ja eetriaega, ning loomulikult ei ole käsi rüpes hoidnud opositsioonipoliitikud. Kui palju riigieelarve selle tõttu kannatab, on ajakirjandusele olnud viimase aja tähtsaim teema. Me oleme kuulnud, kui suur viina- ja õllevaru on inimestel riigi aktsiisipoliitika tõttu kodus keldris. No on ikka tähtis teade küll, mida rahvale edasi anda!

Propagandaga on võimalik rahva meelsust suurel määral mõjutada. Eesti rahva teavitamise tulemuse parim näide, küll teisest valdkonnast, on ehk auto turvarihmade kasutamine. See on meil vist õnnestunud sajaprotsendiliselt. Erinevalt Eestist nägin ma veel mõni aeg tagasi Lätis, kuidas mu sealne sõber pani küll rihma kinni, sest auto oleks muidu häälitsema hakanud, aga sättis selle endale tagumiku alla.

Soomes on suhkruvastane propaganda andnud tulemuse, et enamik soomlasi suhkrut peaaegu ei tarvita. Hiljuti Lätis sünnipäeval olles ütles mu soomlasest sõber: «Kui mu naine näeks, missugust rasvast liha ma siin söön, saaks ta vapustuse.» Jällegi üks propaganda tulemus!

Eestis on viimase aja meediapropaganda alkoholi toetuseks saavutanud hea tulemuse. Isegi Brüsseli kõrgelt aujärjelt koju käima tulnud poliitik on teada andnud, et avastas kodus keldris Läti õlut. Vähemalt osaliselt tänu meediale on toimunud massihüsteerilised retked Läti piirile viina ja õlle järele.

Samas, piirikaubandus on ja jääb. Saksamaa ja Skandinaavia piiril on samad mured. Olen näinud Puttgardenis Saksamaal vastu Taanit kümneid Rootsi busse, mis BorderShopist (on selline kai külge kinnitatud laev) ostetud alkoholi maast laeni täis topitakse.

Hüsteerilist protesti Gorbatšovi alkoholipoliitika vastu – küll sordiini all, sest tollal polnud kuigi «tervislik» avalikult partei poliitikat kritiseerida – võib võrrelda praeguse tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski sõimamisega.

VASTAB TÕELE, et aktsiisimaksude tõstmine ei mõju rahva elatustasemele hästi. Teiselt poolt vaadates seisab võimu ees raske ülesanne: kuidagi peab ju raha riigi käigus hoidmiseks kokku korjama ja samal ajal rahvatervise pärast muret tundma. Mina kahtlemata ei ole see mees, kes oskaks öelda, missuguselt tehingult või isikult või ettevõtmiselt tuleb see raha kokku korjata. Aga seda, et rahva tervist kahjustavate artiklite müügi reguleerimine ei peaks selles nimekirjas kindlasti viimasel kohal olema, tean ma küll.

Maksudega rahva toimetuleku reguleerimine on üsna levinud. Hala külapoodide kadumise pärast selle tõttu, et viina ei osteta, on sulaselge küündimatute poliitikute populism. Kui neid tahetakse elus hoida, mõeldagu välja toetussüsteemid, nagu on maapoliitikas paljudel asjadel.

Samasugune küündimatu populism on muidugi tasuta bussisõidu propageerimine. Isegi põlatud nõukogude ajal tuli sõidu eest maksta.

Tõenäoliselt avaldavad rahva toimetulekule enim mõju kütuse aktsiisimaksud. Energiakandjad, nende hulgas bensiin ja gaas, on meie jahedavõitu maal tõesti kallid ning mõjutavad eluga toimetulemist iga nurga pealt.

Tagasi üles