Normaalne elu — uus suur eesmärk

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EESTI ajaloos jõudis selle aastaga kätte uus ajajärk, mille poole olime püüelnud kogu senise taasiseseisvumisaja. Euroopa ühisraha käibelevõtu ning OECD-sse astumise järel pole maailmas enam rahvusvahelisi koostöövorme, mille liikmeks peaksime tingimata saama.

Teadmine, et enam pole kuhugi minna, mõjub rammestavalt. Mäletate, kuidas pärast Euroopa Liitu  (EL) ja NATO-sse vastuvõtmist küsiti, mis on Eesti järgmine suur eesmärk? Toona ühest vastust ei leitud ja kui sama küsimus esitataks praegu, oleks see samuti ebamäärane.

Riigi ja rahvuse eesmärgiks ei saa pidada elektriautode laadimise võrgu rajamist või ülikiire andmevahetuse taristu ehitamist. Need tööd lihtsalt tuleb ära teha, nagu tuleb luua ka rongiühendus Berliiniga, remontida maanteid, parandada koolimajade katuseid ning korraldada veel tuhat muud suuremat ja väiksemat asja.

Poliitilises plaanis ei ole ajutine koht ÜRO julgeolekunõukogus või poole aasta pikkune EL-i eesistujamaaks olemine erilist ühiskondlikku pingutust väärivad eesmärgid. Aga mis siis liidaks inimesi mõtlema ja tegutsema.

PRESIDENT Toomas Hendrik Ilves ütles riigikogu avaistungil, et Eesti järgmine eesmärk on «kujundada meie riigist elukeskkond, kust omad ei lahku, kuhu tullakse võõrsilt kogemuse võrra rikkamana tagasi ja kus kõik Eesti sõbrad soovivad elada, end teostada ja meie ühist elu rikkamaks muuta».

Küllap on riigipea sõnastatu olnud meie siht juba vähemalt paar kümnendit. ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu, NATO, Schengeni viisaruumi, euroala, OECD ning paljude teiste tähtsate ja vähem tähtsate organisatsioonidega pole Eesti liitunud ühinemise enda pärast, vaid selleks, et tagada riigile ja rahvusele parem ning turvalisem elu.
Nüüd, mil oleme majandusliku edenemise, riigi turvalisuse ning poliitilise mõjukuse taganud parimal moel, on sama hästi kui võimatu leida järgmist «suurt eesmärki», ehkki seda üritatakse ikka ja jälle

sõnastada viisil, nagu omal ajal otsiti Eestile Nokiat.

Et see tegevus kuhugi ei vii, tõestas juba president Arnold Rüütel, kelle patroneerimisel püüti eelmisel kümnendil tulutult sõlmida ühiskondlikku lepet. Läbikukkumises süüdistati küll ükskõikseid poliitikuid, kuid tegelikult takerdus ettevõtmine koostajate ideepuuduse ja elukauguse taha.

Eesti on oma arengus jõudnud punkti, kus tervet rahvust ühendavaid konkreetseid sihte pole enam võimalik seada, ilma et sellele eelneks mingi vapustus. Kahtlemata on eesmärke palju, kuid need ei kuulu samasse kategooriasse kui omaaegsed valikud: kas itta või läände, EL-i või SRÜ-sse?

MIS OLI enne viimast maavärinat Jaapani eesmärk? Mis on see praegu, teame küll: ehitada laastatud riik ja majandus taas üles, et elu saaks jätkuda normaalselt nagu enne maavärinat ja hiidlainet.

Ka Eestis tuleb normaalselt elama hakata ning loota, et meid ei taba katastroofid, mis rahva taas liidaksid. Tuleb elama hakata nõnda, et poliitilisi otsuseid ei tehta justkui sõjaseisukorras, vaid osatakse ära kuulata ka teise poole argumendid ega häbeneta tunnistada vastase paremust.

Eesti on alates sellest aastast maailma riikide kõrgliigas. Olgugi et suhtume oma elustandardisse kriitiliselt ja jääme ühiskondliku rikkuse poolest maailma kõige jõukamatele demokraatlikele riikidele alla, oleme siiski jõudnud seltskonda, kuhu paljud rahvad ilmselt iial ei pääse. See muudab meie maailmanägemust ja poliitikat. Loodetavasti muudab see Eesti inimese oma juhtide suhtes nõudlikumaks.

Valitsusel ei ole enam silme ees kõigile arusaadavat ning ühtlasi kõike vabandavat sihti. Veel paar aastat tagasi oli Maastrichti kriteeriumide täitmisega võimalik põhjendada peaaegu kõike, mis majanduses ja rahanduses tehti või tegemata jäeti.

Ähvardamine, mis on poliitikutele harjumuseks saanud, nüüd enam ei tööta. Selle asemel on vaja hakata kodanikele selgitama, miks midagi tuleb teha või tegemata jätta, ning inimesed peavad oskama ja julgema küsida, nõuda avalikku arutelu.

Näiteks miks tuleb anda 150 miljonit eurot eurotsooni hädalistele, selle asemel et kasutada seda hoopis kodumaa elu edendamiseks? Valitsusel on vedanud, et erinevalt Soomest ja Saksamaast on meil diskussioon sellel teemal kesine.

AGA nii see ei jää. Aja edenedes põimuvad üleeuroopalised teemad üha enam Eesti sisepoliitikaga ning inimestel tekib harjumus näha Euroopa asju Eesti kontekstis ja vastupidi.

Poliitikud kogevad õige pea, et kõrgliigasse pürgimisega seotud raskeid valikuid oli sisepoliitiliselt sootuks lihtsam põhjendada kui jagada vastutust otsuste eest, mis tehakse kollektiivselt Euroopa suurema osa kohta. Ministrid ei pea põhjendama üksnes otsuseid, mida teevad kodumaal, vaid ka neid, mille langetamises nad osalevad Brüsselis.

Nüüd, mil Eesti ministrid ja saadikud istuvad Euroopa otsustajatega ühes lauas, ei saa enam midagi ajada müstiliste euronõuete kaela, sest me kuulume seltskonda, kes neid nõudeid teevad.