Iga aasta maikuus õitseb Pilistvere kiriku ümber tuhandeid nartsisse. Just need lilled olid nõukogude ajal kohaliku koguduse päästerõngaks.
Nartsissid päästsid pühakoja
20. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nartsiss on Pilistvere sümbol, mille kohta on kirja pandud ka legend.
Nimelt oli nõukogude ajal kogudusel «privileeg» maksta riigile kirikuhoone eest üüri kuupmeetrite, mitte ruutmeetrite järgi.
Nagu rasketel aegadel ikka, pani Looja hea mehe pähe päästva mõtte. Pilistvere kirikutegelaste eestvõttel rajati kiriku juurde suur nartsissipõld. Naistepäeval olid ju lilleletid tühjad. Kirik aitas kabuhirmus mehi, kes kena õieta naisukese ette ilmuda ei julgenud, ja nõnda hoidis meeste arm ka kogudusel hinge sees.
Loosi läksid kõik õied
«Nartsissid aitasid meil selle tobeda nõukogude aja üle elada,» rääkis pikki aastaid Pilistveres vaimulikutööd teinud Vello Salum (pildil). Nende müügist saadud rahaga osteti auto, tehti remonti ja maksti kirikus töötanud üliõpilastele.
Et välismaalt tollal lilli ei toodud ning riiklikud majandid õisi eriti kasvatada ei osanud ega tahtnud, oli erakasvatajatel 8. märtsil meeletu müügiedu.
Salumi jutu järgi läksid loosi kõik õied ning temagi müüs igal aastal naistepäeva paiku neid 40 000. Neid tellisid asutused oma pidudeks ja mehed ostsid naiste rõõmustamiseks. Päeva lõpul käidi mangumas ka kinniseid ja ebastandardseid õisi.
Sellesarnast äri harrastas ka mitu teist pastorit, näiteks Eenok Haamer varustas Mustveed ja Peipsi-äärset ala. Suurim nartsissikasvataja olnud tollal aga agronoom Artur Söenurm, kes müüs naistepäeval koguni 160 000 õit.
«Artur Söenurmelt ma lillekasvatuse mõtte saingi. Ta kinkis mulle kasvuhoonetäie sibulaid, ütles, et jumalariigi töö heaks,» meenutas Vello Salum. Sort oli «Poeticus». See andis kõige rohkem õisi, ühesõnaga rublasid, pealekauba lõhnas suurepäraselt ja kannatas hästi vedu.
Söenurmelt sai Salum ka õpetussõnu kasvatamiseks ning abi säilitamisel ja transportimisel. Lõikelillede hoidmisel olid omad nipid ja toona olnud need Salumi sõnutsi saladus.
«Hoidsime neid sulalume sees. Laotasime keldripõrandale paksu kihi lund ja panime sinna sajastes puntides ajalehe sisse mässitud õied,» kirjeldas ta. «Veoks pakkisime õied kastidesse — poed kiitsid ja ütlesid, et väga hästi säilisid.»
Augustis asetati nartsissisibulad Bulgaaria tomatikastidesse mulla sisse. Need pandi õunapuude juurde lehtede alla ning 14. jaanuaril toodi tuppa ajatamiseks. Naistepäevaks olidki õied käes.
Eluaegse õnne saladus
Nüüd pole Pilistveres nartsissidega juba pikki aastaid äri tehtud, sest Kesk-Euroopast, eriti Hollandist tuuakse neid palju ja väga odavalt sisse. Omal ajal tulu toonud sibulad kannavad õisi nüüd Pilistvere kiriku ümbruses niisama silmailuks. Erilist hoolt nad ei vaja ja ometi õitsevad igal aastal usinalt. Ainsa tööna niidetakse taimed õitsemise järel vikatiga maha.
«Indias öeldakse, et kui tahad eluaeg õnnelik olla, siis hari aeda ja kasvata lilli. Kui soovid lühemat aega õnne leida, käi teatud asutuses või võta armuke,» märkis Salum. Tema jutu järgi seob lillekasvatus loodusega ning nii tajub inimene, et ta on vajalik.