Tubli majanduskasvu kõrval tasub mõelda ka tulevikule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

VIIMASTE AASTATE majandusteemalisi diskussioone on saatnud rahulolematus aeglase majanduskasvu üle ja kerkinud on küsimus, kas majanduses on midagi fundamentaalselt valesti, et kasv enam kunagiste tippudeni ei küündi. 2017. aasta andis kindluse, et vähemasti ajutiselt ei ole viieprotsendilise majanduskasvu saavutamine siiski võimatu. Statistikaameti teatel suurenes Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) mullu 4,9 protsendi võrra, mis on kiireim kasvutempo alates 2011. aastast, mil majandus oli taastumas sügavast kriisist.

Mis on siis majanduses muutunud? Tavalise palgatöötaja vaatevinklist tegelikult mitte kuigi palju. Ehkki keskmine brutokuupalk tõusis eelmise aasta lõpuks 1270 euroni ja töötus langes viie protsendi piirimaile, edenes tööinimese elu hästi ka aastatel, kui majanduskasv piirdus kahe protsendiga.

Kahjuks ei saa viimastele aastatele sama helgelt järele vaadata ettevõtjad. Ettevõtlussektori teenitud kogukasum oli languses juba 2014. aasta algusest saadik. Aina kahanev kasum pidurdas investeeringuid ja pani ilmselt nii mõnegi ettevõtja kahtlema, kas äri üldse tasub jätkata. Pööre saabus eelmisel aastal, kui SKT statistikas kasumeid iseloomustav näitaja «tegevuse ülejääk ja segatulu» suurenes peaaegu 800 miljoni euro võrra. Samas näitab esmane statistika mittefinantsettevõtete 2017. aasta majandustulemuste kohta, et kogukasumi tõusust hoolimata jätkus ettevõtete kasumlikkuse ehk käibe ja kasumi suhte halvenemine.

VIIEPROTSENDILISE majanduskasvu juures on ehk kõige rõõmustavam asjaolu, et sellesse panustas valdav enamik tegevusaladest. Suurim toetus tuli ehitus­sektorist, mille lisandväärtus ehk teenitud kasumi ja palkade summa suurenes 2016. aastaga võrreldes peaaegu viiendiku võrra, 18 protsenti. Täpselt sama palju kasvasid mullu ehitusmahud. Erinevalt majandusbuumi aastatest ei panustanud ehituse hüppelisse kasvu aga mitte niivõrd erasektor, kui avaliku sektori viimaks taastunud investeeringud.

Tubli panuse majanduskasvu andsid kaks suhteliselt väikest, kuid kõrgepalgalist sektorit: info ja side ning kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Info ja side tegevusala suure tõusu taga oli seejuures just IT sektor, mis on suutnud viimastel aastatel väga kiiresti kasvada. Lohiseva nimetuse «kutse-, teadus- ja tehnikaalased tegevused» taha peituvad mitmesugused kõrget kvalifikatsiooni nõudvad äriteenused, nagu õigus-, reklaami- ja inseneribürood. Selle tegevusala mullune kiire kasv on eelkõige seotud aktiivse ehitusturuga, mis tõi arhitekti- ja inseneribüroodele kaasa väga head majandustulemused.

Töötlevas tööstuses jäi lisandväärtuse kasv küll tegevusalade keskmisele veidi alla, kuid võrreldes kahe varasema aastaga oli neljaprotsendiline kasv hea tulemus. Ehk veidi üllatuslikult panustas lisandväärtuse kasvu enim elektroonikatööstus, mille müügitulu kahanes mullu peaaegu viiendiku võrra. Oma osa selles mängis mõistagi asjaolu, et 2016. aastal teenis sektor tervikuna koguni kahjumit.

LISAKS ETTEVÕTETE kasumi kasvule oli 2017. aastal oluliseks muutuseks majanduses suur põhivarainvesteeringute tõus, mis küündis lausa 13 protsendini. Varem olid investeeringud juba 2014. aastast olnud languses ning see tekitas suurt muret, kas ettevõtted suudavad välisturgudel konkurentsis püsida.

Kõige suurema panuse investeeringute kasvu andis siiski ehitustegevus ja eriti avaliku sektori tellimused. Majanduskeskkonna stabiilsuse huvides oleks mõistagi parem, kui riik suudaks investeeringuid aastate kaupa ühtlaselt jagada või, veel parem, teha neid aastatel, kui erasektori nõudlus on nigel. Kahjuks ei näi niisugune hajutamine vähemasti Euroopa Liidu tõukefondide raha kasutamise korral võimalik olevat, mis omakorda suurendab riski, et riik majanduse tsüklilisust silumise asemel võimendab.

Raha betooni valamise kõrval on õnneks märgata, et ettevõtted on hakanud julgemalt kulutama oma seadmepargi uuendamise ja täiendamise peale. Eriti oluline on see teema mõistagi töötlevas tööstuses. Ettevõtlussektori statistika põhjal suurenesid tööstus­ettevõtete investeeringud mullu lausa kolmandiku võrra, küündides 477 miljoni euroni. Masinatele ja seadmetele kulus sellest summast kaks kolmandikku. Suurima panuse tõusu andis taaskord puidutööstus, kelle arvelt tuli pool töötleva tööstuse investeeringute kasvust. Tugevalt panustasid ka paberitööstus ja toiduainete tootmine.

Töötleva tööstuse tootmisvõimsuse rakendatus on 75 protsendi lähedal püsinud juba 2016. aasta lõpust saadik, mis on Eesti tööstusele kõrge tase. Et välisnõudlus jääb käesoleval aastal valdavalt tugevaks, võib oodata, et tööstusettevõtete investeerimine on suhteliselt aktiivne ka tänavu.

HOOLIMATA investeeringute tõusust ei näi tööstus viimastel aastatel muu majandusega arengus sammu pidavat. Eelmisel nädalal juhtis Keskpanga ökonomist Kaspar Oja oma majanduskommentaaris õigustatult tähelepanu asjaolule, et Eesti töötleva tööstuse tootlikkus jääb aina enam alla majanduse keskmisele. Enamikus Euroopa Liidu riikides on töötleva tööstuse tootlikkus vastupidi ettevõtlus­sektori keskmisest kõrgem. Meie peamiste eeskujude juures Soomes ja Rootsis ületab tootmisettevõtete tootlikkus riigi keskmist koguni 1,4 korda, samas kui Eestis on vastav suhtarv 0,75 lähedal.

Miks see nii on? Ehk kõige lihtsam vastus oleks, et keskkond on seda võimaldanud. Eesti tööjõukulud on viimaste aastate kasvust hoolimata meie peamiste ekspordi­turgudega võrreldes väga madalad, mis lubab siin tegelda tootmisprotsessidega, mis end Põhjamaades ammu enam ära ei tasu.

Kuigi madala lisandväärtusega ettevõtteid võiks süüdistada tööjõu kinnihoidmises, ei ole nende kõrvale tekkinud ka oluliselt tootlikumaid alternatiive, kuhu inimesed saaksid liikuda. Traditsiooniliste harude kõrval on uusi, parema arenguperspektiiviga tööstussuundasid siiski näha, kuid nende mõju majandusele kui tervikule on veel väga väike. Palju saab ära teha ka praeguste harude ja ettevõtete sees, positsioneerides oma tooteid kallimatesse turusegmentidesse.

Iroonilisel kombel on Eesti üks tootlikumatest tööstusharudest praegu tselluloositööstus, ületades selle poolest muuseas ka IT sektorit. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et kohati näivad heaoluriikide pehmete väärtuste moeröögatused siia jõudvat heaolust endast kiiremini.

TÖÖSTUSE KÕRVAL on muidugi täiesti arvestatav alternatiiv teenusmajanduse areng. 2017. aasta oligi üsna erakordne selle poolest, et kuigi kaubaekspordi maht ületab teenuste eksporti kahekordselt, oli viimase panus majanduskasvu kaks korda suurem.

Samas on tuleviku Eestit ilma hästi toimiva tööstussektorita siiski väga raske ette kujutada. Paratamatult ei saa igast inimesest programmeerijat ja keskmise palga kasvades väheneb teenuste hinnapõhine konkurentsivõime.

Kui mõni erakond otsib valimislubaduste sekka ka midagi majanduspoliitika vallast, siis head ideed tööstuse arenguhüppe toetamiseks on väga oodatud. Lihtne see kindlasti ei ole.

«

Märksõnad: 

Tagasi üles