Vaba mõte. Inglikesest sirgub koletis

Kui inimene siia ilma sünnib, on ta puhas ja valge kui paberileht. Jah, muidugi, on geenid ja on pärilikkus, aga ütleme nii, et ka tühi mälukaart vajab töötamiseks teatud programmijuppe.

Kasvades hakkame käsnana uusi kogemusi ja teadmisi endasse imema. Kindlasti on lugejategi seas neid, kes on jäänud kolmeaastase põngerja küsimuste laviini alla. Sellises eas pole mingeid komplekse ega valehäbi, on siirus ja usk kaaslaste headusesse. Me kõik olime alguses sellised. Ausõna.

Aeg läheb ja valge paber täitub esimeste märkmetega. Mõistagi on sinna tekkinud info põhiliseks filtriks esiti lapse vanemad, aga aja jooksul lähevad järelkasvu argised ringid aina suuremaks ning kõikjale emme ja issi pilk ei ulatu. Maailm tahab ju avastamist. Sellistel ekspeditsioonidel tehakse ka esimesed vead ning andestatakse kaaslastele nende omad. Sümboleid kasutades: veel pole sündinud midagi sellist, mida kustukaga parandada ei annaks. Palju hullem jama on nende paberilehtedega, mis juba koduseinte vahel tolmu ja pisarate alla koltuma jäetakse. Kasvavat inimest ei tohi alahinnata, ta jätab meelde kõik löögid, kõik solvangud, kõik kõrvaletõukamised, kõik roppused. Need saavad tema pärisosaks ning ühel hetkel saab pagasist ja selle kandjast hirmus relv. Kurjus sünnitab kurjust.