Ärkamine valgesse vaikusesse

Mõni minut enne päikesetõusu nägi taevakaar välja nagu hiiglaslik hematoom. Iga minutiga paisus kuma suuremaks ning tema värvitoonid muutusid. Foto: Üllar Priks

Suvine päikesetõus saabub lindude laulukoori ja lopsaka roheluse saatel. Tänu lühikestele öödele juhtutakse siis looduse ärkamist tihtilugu jälgima nii, et pole ise vahepeal sõbagi silmale saanud. Karges pakaseilmas hommikut tervitada on küll iseloomu nõudev ettevõtmine, kuid see tasub end kuhjaga ära.

Veebruarikuu viimasel päeval tõuseb päike kell 7.21. Igal järgneval päeval teeb ta seda eelmisest umbes kolm minutit varem. See tähendab, et kui soovite naistepäeval kallist kaasat talvist ärkamist nautima viia, peaksite juba enne seitset vaatepostil olema.

Nagu kiuste ähvardab ilmaennustus just ööl vastu minu väikest ekspeditsiooni selle talve kõige kurjema pakasega: et arvud kenasti harmoneeruks, lubatakse külmakraade vastavalt kuupäevale kuni 28 pügala jagu. Üsna krõbe. Samas meenub, et lapsena sai säärase ilmaga teinekord õueski mängitud. Õige mees oma plaanist ei tagane.