EV100: edulugu surmade statistika kaudu

(Artikkel pärineb statistikaameti blogist. Veebruaris ilmus ameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks – statistiline album «Eesti Vabariik 100».)

1922. AASTAL OLI Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171, aastal 2016 kaks. 1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463.

Surm on teema, millest juubelite (sealhulgas 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust. Võib-olla on see Eesti selle perioodi suurim edulugu.

PEATANUD KORD turist tänaval eestlase ja küsinud: «No kuidas teil siis ka läheb? Milline on Eesti riigis suremus?» Eestlane süganud kukalt ja kostnud: «Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100 protsenti.» Turist hakanud seletama: «Meil suremus küll 100 protsenti ei ole …» Eestlane polnud viitsinud rohkem kuulata ja pärinud: «Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?» Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … Aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, eriti vabariigi 100. aastapäeva paiku. Põhjusi rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suuremaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu.

Alljärgnevalt mõni näide EV100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, on siin sama materjal toodud teistsugusel kujul.

JOONISEL ON surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine.

1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht alla üheaastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on alla aastaste laste surmade osatähtsus peaaegu olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastasi oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

JOONISE PÕHJAL saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimati toodud väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, samas kui 1922. aastal oli see alla kümne protsendi.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eesti protsessidega analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Alles mõni aeg tagasi teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

KOKKUVÕTTES saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Foto: Sakala