Kolmapäevase «Sakala» veergudele jõudis mitmekümne viljandlase mure oma laste tuleviku pärast.
Juhtkiri: Kaalukausil
19. mai 2011, 10:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teame ju kõik, kui raskelt võib mõni mudilane kohaneda koolieluga. Nüüd ootab Paalalinna kooli esimese klassi õpilasi ees proovikivi: 16 last peavad harjuma uute kaaslaste ja klassijuhatajaga. Kooli juhtkond on pidanud mõttekaks ühest klassist loobuda ning jagada selle õpilased paralleelide vahel.
Nagu seesugustes olukordades sageli, on ühel vaekausil ratsionaalsus, teisel tunded.
Et tegu on võrreldamatute väärtustega, ei saa kõrvaltvaataja anda hinnangut, kummale poole peaks kaalukauss langema. On selge, et haridusasutuse töökorralduses ei saa arvestada üksnes paari klassiga, vaid tuleb näha tervikpilti ja kogu koolipere ühist rahakotti, mida kasutades peab olema kokkuhoidlik.
Ka klassijuhatajaid määrates pole küsimus üksnes kolmes inimeses. Kooli peale õppekavas kirjas olev tundide arv on kindel, nagu ka parasjagu palgal olevate pedagoogide arv. Nende suuruste omavaheline jagamine on haridusasutustes igasuvine ajugümnastika.
Aineid, õpetajate erialast ettevalmistust kooliastmeti, senist koormust ja nädalatundide piirnorme arvesse võttes tuleb haridusasutuse juhtidel leida optimaalne lahendus. Sellega aga on nii nagu kompromissidega sageli: paljud tunnevad, et on pidanud ohvreid tooma. See sünnitab oletusi ja küsimusi
eelistuste kohta. Kiriku saab ehitada aga keset sellist küla, mis üheski suunas enam ei kasva ega arene.
Hoopis raskem on mõista, miks linna hariduselu kujundatakse nii hakitult, ühest projektist, lepingust või aastaeelarvest teiseni. Just siin oleks vaja kaugele ulatuvat pilku ja tervikpilti, mis oleks aluseks päevapoliitilistele otsustele. Seal pildil on ju terved pered, kes sooviksid elada lastesõbralikus linnas.