/nginx/o/2018/02/26/7642491t1h75f1.jpg)
VILJANDI TERVISEKESKUSE igati arusaadav soov saada oma äripinna eest õiglast renditulu viis ülemöödunud nädalal kuidagi kummalise olukorrani: liikvele läks sõnum, nagu sulgeks apteek selles majas uksed. Et apteegiteenus on olemuselt kriitilise tähtsusega, vajab see segadus veidi klaarimist.
Loomulikult on patsientide huvides see, et tervishoiuasutuses oleks apteek kohe käe-jala juures. Sellest saavad aru nii haiglate ja tervisekeskuste omanikud kui apteekrid. Saadakse ka Viljandi tervisekeskuses ning apteek uksi ei sulge. Muutub vaid see, et Apotheka apteegi asemel on edaspidi samas kohas Benu apteek, sest rendihinna hankel tegi Benu parema pakkumise.
Äripindade omanike soov sõlmida rendilepinguid turutingimustel on loomulik. Enamgi veel, seadus paneb ettevõtete juhatuse liikmetele lausa hoolsuskohustuse juhtida oma organisatsiooni parima kasu kohaselt. Seetõttu korraldataksegi parimate pakkumiste saamiseks hankeid ning sellised rentnike vahetused on tavapärased, ükskõik millise teenuse osutamisega rentnik ka ei tegeleks.
EELTOODU PÕHJAL võib kinnitada, et apteegi geograafilise järjepidevuse katkemise ohtu ei ole ning patsiendid saavad ka edaspidi tervisekeskuses apteeki minna. Järjepidevuse küsimuse saab aga muidugi püstitada ka apteegi kui juriidilise isiku aspektist. Selleski suhtes ei ole tegelikult midagi drastilist juhtunud. Seni Viljandi tervisekeskuses tegutsenud apteegi omanikul tuleb küll rendilepingu lõppemise tõttu leida tegutsemiseks uus asukoht, kuid mitte keegi ei sunni teda tegevust lõpetama. See on ettevõtja vaba valik.
Heiki Raudla on oma raamatus «Kilde Viljandi meditsiini ajaloost» kirjeldanud, kuidas osaühingu Viljandi Kesklinna Apteek mõttelised eellased on eri nimede ja omanike all kolinud mööda Viljandit majast majja nii sõja-, rahu- kui eri riigikordade ajal. Nõukogude ajal oli periood, kui tegutses Apteekide Peavalitsuse apteek nr 111, hiljem Viljandi Rajooni Keskapteek, ja asukoht oli hoopis praegu Grand Hotel Viljandi esimesel korrusel. Kui lähtuda geograafilisest järjepidevusest, siis Lossi tänava nurgalt EVE majast kadus apteek juba üheksakümnendatel. Kas arvata seni Turu tänava tervisekeskuses apteeki pidanud 2004. aastal asutatud osaühing selle järglaseks, on pigem maitse küsimus.
Kolmanda teemana vajab selgitust apteekide sundvõõrandamist ette nägev õigusakt, mis jõustub täiel määral 2020. aasta kevadel, kui seadusandja vahepeal ringi ei mõtle. Isegi kui seda ei juhtu ja senised apteegiomanikud peavad veidi rohkem kui kahe aasta pärast oma varast tõesti loobuma, ei tähenda see, et nad peaksid juba praegu oma töösse ja patsientidesse hoolimatult suhtuma. Seetõttu tegutsetaksegi praeguste, mitte tulevikus võib-olla kehtima hakkavate reeglite kohaselt.
Kõnealuse loo näite varal tähendas see, et me osalesime rendihankel, võitsime ning saame hakata patsientidele pakkuma kõrgel tasemel apteegiteenust. Benu apteegil on väga hea regionaalse kattuvusega apteegivõrk ning me otsime aina lahendusi, kuidas pidada oma apteeke just klientidele kõige sobivamates asukohtades. Seadusest tulenevalt on see pidev optimeerimisülesanne, sest iga lahendus peab jääma apteekide sama üldarvu sisse. Mingeid trikke selles ei ole, sest apteegiteenus on Eestis väga rangelt reguleeritud ala, ravimiamet kontrollib kõiki toiminguid ja lõpuks on kõigi apteegipidajate eesmärk osutada patsientidele võimalikult head teenust.