Kuidas käis Viljandis lehetegu iseseisvuse väljakuulutamise aegu

Saksa sõjaväelased 1918. aastal Viljandis Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

1918. aastal Sakalat toimetanud Johannes Animägi meenutas 1938. aastal Sakala juubeliväljaandes, kuidas käis lehetegu iseseisvuse väljakuulutamise aegu.

Saatus viis mind «Sakala» juure rahutuks ja pinevaks üleminekuajaks korralageduse katlas keeva Vene alt omariiklusele. Sellal juba — augusti lõppnädalal 1917. aastal näis, eriti aga pärast enamlaste juulikuu mässukatset Petrogradis, et suur Venemaa viskleb halvaloomulistes krampides, mis õige pea võivad tolle «savist jalgadel» seisva kolossi viia lagunemisele. Ja ega tulnudki kaua oodata, kui oktoobri maailmamürts näitas teed, mida tuleb sammuda suurima kindlusega ja kõrvalekaldumiseta, kui ei taheta hävineda kõikeneelavas keerises. Muidugi, Viljandis ei kajanud oktoobri riigipööre nõnda raksuvalt kui Tallinnas: liig vähe oli materjali ja seegi pisku ei olnud plahvatuseks esmakvaliteetne. Päälegi polnud kodukasvanud juhtidel enestelgi üsna selge, mis värk too enamlus õieti on. Aga et maale paiskus lainena sakslaste eest taganevaid demoraliseeritud Vene mägesid, kellelt võis antud olukorras oodata ainult kõige halivemat, siis tuli tegutseda ehkki mainitud laine suunis mööda Viljandist. 
 

1917. a. novembri esimestel päevadel asus Viljandi maakonnavalitsus seisukohale, et Eesti korraldab ennast ise. Et see ei olnud ainult hüüdsõnaline seisukoht, seda kinnitasid hilisemad sündmused. – On loomulik, et «Sakala» sellal kõigiti toetas mainitud seisukohta, käies mitte ainult oma vanade võitlustraditsioonide järgi võõra rõhumise vastu, vaid nähes selgesti, et see on ainult võimalik tee pääsmiseks kaosest. Ta selgitas enesekorraldamise tähendust ja tähtsust reas artiklites, tõstis kilbile iseseisvuse mõtte ning astus kindlasti ja julgesti vastu enamlaste talitamisviisidele ja võtetele. 

Kohalik enamline võim, kes oli kuidagi suutnud organiseeruda Tallinna meeste abil, pidas säärast selgitustööd kurjast tulnuks. Ja nii algas vägikaikavedamine «Sakala» ja kohaliku sõjarevolutsioonilise komitee vahel, kes ennast oli kuulutanud ainsaks võimuks Viljandi linnas ja maakonnas. See võitlus oli oma esimeses järgus traagikoomiline. 

«Sakala» seadis nõudmise, et Viljandisse saadetakse üks Eesti väeosa. Põhjendas seega, et taganevad Vene mäed, kes ei tunne ega tunnusta enam mingit distsipliini, võivad panna toime riisumisi ja muid vägivallaakte. On hää, kui omavoliliste väljaastumiste puhul saab saata jõudu jõu vastu. 

Viljandi sõjarevolutsiooniline komitee nägi selles nõudmises kurja «kontrrevolutsioonilist» akti ning nõudis toimetuselt, et leht saadetaks enne ilmumist komiteesse tsenseerimiseks. Vastasime, et nõudmine jääb täitmata, et meie ei tunnusta mingisugust tsensuuri ajal, kus on deklareeritud täielikku sõnavabadust. – Kirjutasin sel puhul artikli päälkirjaga «Punased sandarmid», valides mottoks Merezhkovskist «Hullud koerad kardavad vett, hirmuvalitsejad – sõna». Täisnimi muidugi alla. 

Tolle esimese kokkupõrke finaaliks oli toimetaja H. Vellneri kutsumine komitee ette, kus peetud poleemikast ta sai kena aine vesteks, kuna mulle tehti «tõsine hoiatus».

«Sakala» jäi endiselt pinnaks silma enamlisele võimule. sest ta ei kartnud otseselt ütlemast, mis arvab enamlusest üldse ja tema kohapäälsetest esindajaist eraldi. Seepärast siis ka, kui arvati, et võimu on juba küllalt käes ja selle võimu toetuseks ja «tõhusaks tegemiseks» mõnikümmend «klassiteadlikku» punakaartlast, tuldi ja kuulutati novembri lõpul, et «Sakala» on suletud. Taheti konfiskeerida ka paberitagavarad, kuid ei leitud nende asupaika. – Peab märkima, et trükiasjanduse tundmises olid võimumehed otse klassikalikult võhikud. Sulgemine toimis lehe ilmumise päeval, ja mis jäi meil muud üle, kui sügava kahetsusega heita kõrvale auväärne Jakobsoni-aegne lehepää, lüüa lihtsatest tähtedest kokku «Uus Sakala» ning lasta number välja, enamlaste meelehärmaks meel piprasema sisuga kui varem. 
 

Kõvasti lõi «Sakala» kaasa Eesti maleva loomisele, mille algrakuna Viljandisse saabus 200 Eesti sõjameest ja hiljem ka ratsamehi, keda organiseeris Joh. Pitka. Selgitati rahvale oma sõjaväe loomise vajadust ja mõtet, võeti ülesse uusi algatusi loodava maleva varustamiseks. 

Kontakt sõjameestega, eriti ratsaväelastega oli nii tihe ja kindel, et kui vangistati maakonnavalitsuse liikmed ja teisi seltskonnategelasi, tahtes neid saata Valka vene-läti kohtu kätte, siis toimetuse algatusel ratsamehed vabastasid vangistatud, olles valmis tarvitama isegi relvi.

Nii kestis see vägikaikavedamine ja enamluse vankri pidurdamine 29. detsembrini 1917. a. Siis osutusid enamlased, tänu kutsutud ja linnalastud Vene väeosale seisukorra peremeheks. Pikema jututa pandi «Sakala» kinni, konfiskeeriti vastilmunud number, paberitagavarad (mida kasutasid oma lehe väljaandmiseks) ja pitseeriti ruumid igaks juhtumiks. Toimetajad pidid minema «maapakku» ka üks neist hiljem ka vanglasse. 

Sellega lõppes üks järk üleminekuajast. 
 

Ma ei saanud kaasa elada «Sakala» uuestisünnile pärast enamlise wõimu langemist: olin sellal parajasti enamlaste vangina teel Tallinnast Petrogradi. Kuid raske on unustada teist järku üleminekuajast, mis ailgas veel okupatsiooni päevil. Kui mälu ei peta, siis kümmekond päeva pärast saabumist vangipõlvest Viljandisse, tehti teatud ringkondade poolt ettepanek, hakata toimetama Viljandis ühe Tallinna saksameelse lehe «saba». Olin juba veidi informeeritud, mida peab sisaldama okupantide õnnistamisel ilmuv leht ja selle «saba». Keeldusin järsult. Vaadati kõõrdi ning pisut hiljem märkasin, et minule on pandud taha «saba», kes püüab kõikjal jälgida mu käike. 

Saabus november. Okupatsioonivõim hakkas lagunema. Niipea kui ilmnesid lagunemise esimesed tunnused, tehti ettevalmistusi «Sakala» uuesti väljaandmiseks. – 15. novembril 1918. a. pidi ilmuma esimene number. Ta oli valmis, juba masinaski. Olin kirjutanud kaunis terava juhtkirja. Trükikoda ei julgenud numbrit trükkida. Jumal teab, mis saab! Ja ei saanudki teisiti, kui läksin ise ja väntasin «kondijõuga» käivast masinast läbi esimesed eksemplarid. Siis juba läks... Leht ilmus tänavaile, kui sääl marssisid väljaviivate teede suunas okupatsiooni väed. 

Üürike oli üleminekuaja teine järk: Vabadussõda viis mindki vastu vanale vastasele, kellega seni oli võideldud sulepeaga. 

Ma lõpetan sellega, millega oleksin pidanud õieti algama: tõsiasjaga, et «Sakala» on saanud kuuekümne aastaseks. Ma meelega väldin sõna «vanaks». Sest «Sakala» pole kunagi olnud vana: Jakobsoni aegist pääle on ta veergudelt õhkunud noorust ja tuld ja võitlusindu ning mul jääb ainult soovida, et see noorus oleks igavene ja tuli kustumatu.

 

Johannes (Juhan) Animägi sündis 14. oktoobril 1896 Viljandis kingsepa pojana. 

1918. aastal oli kommunistide käes vangis, siis osales vabatahtlikuna Vabadussõjas. Aastatel 1920–1924 õppis Tartus juurat. Ta töötas ajakirjanikuna Sakalas 1917–1920, Postimehes 1920–28, Päevalehes 1928–1938. Vangistati 25. aprillil 1941 Tallinnas, mõisteti surma ja hukati 14. detsembril 1941 Kirovis.