Illegaalide tabajat ootab preemia

Foto: Vikipeedia, Peeter Kümmel, Henn Soodla, Liisi Seil / Montaaž

Pole eriti vahet, kas Eesti on olnud varjatud raudse eesriide taha või avatud kogu Schengeni viisaruumile: soovimatud võõrad, keda meie maa vajab sama palju kui koer kirpe, on ennast siia sisse nihverdanud iga korra ja võimu ajal.

Ei, ärge kartke, selles loos ei õhutata võõraviha või rahvustevahelist vaenu. Juttu tuleb hoopis mujalt sissetoodud loomadest ja taimedest, kes teevad meie loodusele kurja.
Ametlike andmete järgi on Eestis kanda kinnitanud peaaegu tuhat võõrliiki, kelle siia jõudmises on peaaegu alati tähtsat osa mänginud inimene. Kui palju igas liigis isendeid leidub, võib enamasti ainult arvata.

Keskkonnaga tegelevatele asutustele arvamisest ei piisa. Teadlased ja ametnikud tahaksid teada võimalikult täpselt, kui arvukalt meil mingit liiki on, et vajaduse ja võimaluse korral nende levikut piirata.

Seetõttu on keskkonnateabe keskus alustanud kampaaniat, milles inimesi kutsutakse illegaalidest teada andma. Nende vahel, kes loodusvaatluste andmebaasi oma tähelepanekud kirja panevad, loositakse välja isegi auhindu.

Ohtlikud kaunitarid

Andmebaasis oleva 947 võõrliigi hulgas on palju selliseid, keda tavaline inimene mõnest teisest eristada ei suuda või üldse ära ei tunne. Samuti kuulub sinna hulk neid, kes ei kujuta endast mingit ohtu. Et inimesi lihtsamale ja tähtsamale rajale suunata, on keskkonnaministeeriumis välja valitud 23 liiki, kelle kohta rahvalt esmajärjekorras teateid oodatakse.

Enim tagaotsitavate seas on muidugi aukohal ainus võõrliik, kellele Eesti riik on ametlikult sõja kuulutanud — kuulus bandiit Sosnovski karuputk. Suurem jagu inimesi oskab illegaaliks pidada ka minki ja on kuulnud, et tema tegutsemine mõjub laastavalt Euroopa naaritsa populatsioonile. Loodushuviliste ringkond on kursis, et Kagu-Aasiast pärit kährikut kahtlustatakse maas pesitsevate lindude massilises hävitamises.

Ent kui umbusklikult vaataksite ilusate lillade kellukatega harilikku kurekella? Kas täiksite keelt kanda kollaste õiesagaratega kuldvitsa peale?

Paljud invasiivsed võõrliigid pole sugugi sündinud Medusa lõustaga, mis võimaldaks pahalase juba kümne versta tagant ära tunda. Vastupidi: nad on nagu Bondi-filmide kaunitarid, kes su esmalt ära võrgutavad, et siis selja tagant püstolipäraga pähe kopsata ja asuda segamatult maailma vallutama.

Õigupoolest ongi nad kodumaalt nii kaugele jõudnud pilkupüüdva välimuse tõttu, sest sageli on aedade iluks Eestisse toodud taimed omanike ettevaatamatusest loodusesse vohama pääsenud.  

Võõrliikide nimekirja koostamisega tegelnud keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Merike Linnamägi nimetab eriti ohtlikuks hulgalehist lupiini, kes ei peaks oma välimust häbenema isegi orhideede kõrval. Kurja juur on paraku selles, et lupiin rikastab pinnast lämmastikuga ja muudab niiviisi põhjalikult kogu mullasüsteemi.

«Taimed, kes armastavad kasvada lämmastikuvaeses mullas, ei saa seal pärast enam hakkama,» nendib Linnamägi. «Lõuna-Eestis on lupiini kohati juba massiliselt.»
Leidub muidugi ka selliseid tulnukaid, kelle silmnägu — kui seda üldse nõnda saab nimetada — inimeste pilku eriti ei paita. Nende hulka kuulub Lusitaania teetigu, kes võib kasvada 15 sentimeetri pikkuseks ning tekitab paljudes pigem vastikust.

Ometi on inimesed temagi siia maale tarinud, ehkki ilmselt mitte meelega. Arvatakse, et Hispaaniast pärit teeteo munad või noorloomad sattusid meile mulla või taimedega.

Seevastu signaalvähk lasti Eestis vette tõenäoliselt tahtlikult, et ta siin sigiks. Kohalikust jõevähist suurem ja vastupidavam, on ta kõige tipuks immuunne vähikatkule. Nõnda levitab ta meie vähkide hulgas nakkust, kuid ise elab rahulikult edasi ja võtab tühjaks jäänud koha üle.

Hirmus õgard

Kui jutt juba vee-elukatele läks, väärib kindlasti mainimist ka unimudil. Toda Hiinast pärit kala armastavad pidada algajad akvaariumiomanikud, sest unimudil jääb ellu isegi rasketes tingimustes ja paljuneb kiiresti.

Merike Linnamägi kahtlustab, et unimudil pääseski meie kandis loodusesse seetõttu, et kellegi akvaarium jäi kärmelt sigivatele sindrinahkadele kitsaks ja peremees otsustas saata üleliigsed suud ise endale söögipoolist hankima. Millise katastroofi see inimene valla päästis, ei osanud ta oma rumaluses ilmselt arvatagi.  

«Tiikides, kus unimudil on levinud, lähevad kõik selgroogsed ja selgrootud tema nahka,» teab Merike Linnamägi. «Lätis on väikseid järvi, kus peale unimudila elab ainult harilik kärnkonn, sest tema kullesed on mürgised ja neid keegi ei söö.»

Ehkki tulnukad löövad üle kohalike sugulaste elupaikasid, pistavad nende eest toidu nahka ja tõrjuvad põlisasukaid lausa füüsiliselt välja, ei ole nad nagu doktor Kurja käsilased, kes teevad halba sulaselgest õelusest. Pigem meenutavad nad ideelisi kommuniste, kes usuvad end tõsimeeli võitlevat parima ilmakorra nimel. Ainult et kõigil teistel hakkab selle uues maailmas paha.

Oma kodumaal on siinsed võõrliigid täiesti tavalised taimed ja loomad, kes on näinud tuhandeid aastaid vaeva, leidmaks moodust ellu jääda. Kurja tegema on nad pannud enamasti inimene, tuues nad tundmatusse keskkonda.

TAGAOTSITAVAD

Kõige enam ootab loodusvaatluste andmebaas loodusvaatlused.eelis.ee tähelepanekuid järgmiste võõrliikide kohta:

• Soontaimed
harilik kirikakar
karvane võõrkakar
verev lemmalts
väikeseõiene lemmalts
harilik tõlkjas (Rakvere raibe)
ida-kitsehernes (söödagaleega)
harilik kurekell
tähk-toompihlakas
pihkane haiklõug
Kanada pujukakar (Kanada õnnehein)
hulgalehine lupiin (hulgalehine hundiuba)
Kanada kuldvits ja sügis-kuldvits
vooljas konnatatar ja Sahhalini konnatatar
Sosnovski karuputk ja hiid-karuputk

• Imetajad
kährikkoer
ondatra
mink

• Teised
Lusitaania teetigu
harilik (muutlik) rändkarp
signaalvähk
harilik tõruvähk
hobukastani-keerukoi
kaugida unimudil

Allikas: keskkonnauuringute keskus