Nii astuski Rähn avalike suhete ja turismiameti juhataja Krista Kulli kabinetti, et uurida, ega too tea, kus Eesti rahvusvärvides salle müüakse. Ta oli valmis selle ise Maramaale ostma. Kull haaras aga heast ideest kohe kinni ja leidis, et kui kuulus meer salli saab, võiks selle panna ka kalaga poisi skulptuurile, mis seisab linnavalitsuse Laidoneri platsi hoone ees.
Salliotsingul Krista Kullile jäid turismiinfopunktis silma aga hoopis mütsid. Kaks sinimustvalget tutiga suusamütsi kaasas, naasis ta kolmapäeval linnavalitsusse ning koos kolleegidega pandi kujudele peakatted. Hoolimata sellest, et Maramaa ja poisi pead on märkimisväärselt erineva suurusega, sobisid kudumid mõlemale hästi.
See oli algus. Sotsiaalmeediasse postitatud piltidega pani linnavalitsus kujude kaunistamise laine Viljandis liikuma.
"Teeme üleskutse ka teised linna kujud mütsistada!" ärgitas linnavalitsus. "Esimese teatepulga anname Sakala toimetusele, kelle asutaja C. R. Jakobson istub täitsa palja peaga. Pange talle müts pähe, postitage pilt ja andke teatepulk edasi järgmisele Viljandi asutusele! Igale Viljandi skulptuurile oma müts!"
Jakobsonile mütsi leidmine oli paras pähkel, sest tema kuju pea on suurmehele vääriliste mõõtmetega. Teine variant oli panna asutajale kaela sinimustvalge sall, kuid et hiiglaslik pea vajab toekat kaela ning sall pidi ulatuma ka üle pronksist habeme, ei olnud ka ükski kaubandusvõrgus pakutav sall piisavalt pikk. Alles siis, kui kaks salli olid otsipidi kokku õmmeldud, sai Jakobson rahvusvärvid ümber.