Aeg sai küpseks siis, kui venelasi enam ei olnud ja sakslasi veel ei olnud

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseseisvusmanifesti ettelugemisest 1918. aasta 24. veebruaril Viljandis pole fotosid säilinud. Küll aga on foto sellest, kuidas enam kui sada õpilast võttis tänavu veebruari hakul täpselt samas kohas ette ajarännaku sellesse aastasse.
Iseseisvusmanifesti ettelugemisest 1918. aasta 24. veebruaril Viljandis pole fotosid säilinud. Küll aga on foto sellest, kuidas enam kui sada õpilast võttis tänavu veebruari hakul täpselt samas kohas ette ajarännaku sellesse aastasse. Foto: Marko Saarm

100 aastat tagasi, 24. veebruaril 1918 luges Viljandi linnapea Gustav Talts kohtumaja trepilt ette iseseisvusmanifesti ehk manifesti Eestimaa rahvastele. Päev varem oli seda esimest korda ette loetud Pärnus. Eesti kuulutati sellega iseseisvaks vabariigiks.

24. veebruarist sai ametlikult Eesti Vabariigi sünnipäev.

Ajad olid siis ärevad. Maailmasõda kestis, punavägi oli Eestist lahkumas, sakslased peale tungimas. Teated Saksa vägede edasiliikumisest 1918. aasta talvel kinnitasid põhjendatud kartusi, et kogu Eesti okupeeritakse. Enamlasi enam ei olnud, sakslasi veel ei olud. Nii tekkis harukordne ja üürike võimuvaakum, mida kasutatigi Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles