/nginx/o/2021/06/28/13880153t1h32b3.jpg)
/nginx/o/2016/02/12/5040257t1h9370.jpg)
EESTI VABARIIGI iseseisvuspäeva eel jagatavad aumärgid tekitavad alati arutelu tunnustusesaajate teenete ning au osutamise vajalikkuse üle. Samal ajal on see küsimus inimeste annaalidesse kirjutamise ja mäletamise kohta.
Monumendid ja sümbolid EV100 valguses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamiku puhul täidavad ainult surmakuulutused väikest mälestusmärgi rolli ja sedagi vaid siis, kui arhiivis vanu ajalehti sirvida. Seda lugu ajendasid mind aga kirjutama kaks monumentidega seotud momenti.
KÕPU MISSIOON peaks olema taastada sel aastal Põhja-Sakala vallas loodusprotsesside tõttu tuhmunud nimedega vabadussõja monument. Ajaga hakkavad ununema ka Eesti eest langenud inimesed Kõpu kihelkonnast.
Mäletan aastatetagust piirissaarlase matust. Sellel kõne pidanud praegune Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Joel Luhamets, kes on ka Viljandimaal praostiametit pidanud, esitas kõigile küsimuse, mille oli kunagi esitanud talle lapselaps: «Kas sa mäletad, kes oli sinu vanavanaisa?».
Kui inimene just ei tunne sügavat huvi oma perekonna ja suguvõsa loo vastu, ei oska ta ilmselt sellele vastata. Seetõttu on paratamatu, et vabadussõjas hukkunu ei kõneta oma järeltulijat nii, nagu ta kõnetas kahekümnendatel või kolmekümnendatel aastatel.
Esimeses maailmasõjas olevat hukkunud ligi 10 000 eestlast ehk kolm korda rohkem eestlasi kui vabadussõjas, kuid nendele pole Eestis ühtegi eraldi mälestusmärki. Samuti pole mälestusmärki Vene-Jaapani sõjas (kus vabadussõja kangelased said lahinguristsed) hukkunutele, olgugi et ligi 10 000 eestlast osales nii madrusena merelahingutes kui ka Port Arturi kaitsmisel. Eks võõra mundris sõdinute saatus on olla unustatud.
AGA MIS SIIS kõnetaks?
Kõpu kalmistul kõndides jään ma alati seisma kolmel välismissioonil (Kosovo, Iraak ja Afganistan) käinud ja neist viimasel elu kaotanud veebel Allain Tikko haual. Alati avastan end mõttelt, kas kaugel maal Eesti eest hukkunu väärib kohta kohalikul vabadussambal või tuleb ajalugu tõlgendada kitsendustega ja nimekiri on 1920. aasta seisuga lõplik. Samas on Eesti väike riik ja välismissioonidel hukkunuid on vähe. Kui neid mainitaks kodukoha vabadussambal, kõnetaks see vabadussammas ehk ka praegust põlvkonda. Samuti väärtustaks missioonisõdureid ja missioonidel langenuid.
Omasid tuleb hoida, mitte omade pealt kokku hoida. Väike koht ei tohi olla väiklane. Just nendel kaalutlustel leian, et kohalikel vabadussammastel võiks ära märkida ka missioonil hukkunud, et nad poleks unustatud. Missiooni hukkunute ohverdus Eestile tuleb esile tõsta. Langenu on üks meie põlvkonna esindaja, mitte kauge esivanem.
TEINE MOMENT on tekkinud isekeskis jalutades, kui olen mõtisklenud ajaloo ja õigluse üle ning püüdnud tuvastada kohta, kus ajaloo laiendav tõlgendus taastaks mingisugusegi õigluse.
Presidendi Kadrioru lossi seinal on Eesti riigipeade (presidendid, riigivanemad, peaministrid) tahvel. Minu arvates on üks nimi sellest väärikast nimekirjast puudu. Nimelt Jaan Poska, kes oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar ehk sisuliselt kuberner. Poska oli esimene kohapealne eestlasest valitseja sadade aastate jooksul. Tema saavutatu kaalub üles õnnetu asjaolu, et ta polnud Eesti riigipea enne 24. veebruari 1918.
Et Jaan Poska suri veidi pärast Tartu rahu lepingule allakirjutamist, võib nentida, et ta andis Eesti eest oma kalleima vara – tervise. Poska isik ning tema teod komissarina ja hiljem välisministrina kaaluvad üles kõik vastuargumendid, miks Eesti riigipeade nimekiri ei võiks temaga alata.
GUSTAV ADOLFI gümnaasiumi korraldatav nõukogude estraadi kontsert, selle ebaõnnestunud Nõukogude Liidu vapiga plakat ning tekkinud vastakad emotsioonid tuletasid mulle meelde aastat 1925, kui Eesti Vabariigile valiti riigivapp. Paljusid ärritas toona, et riigikogu teise koosseisu vastuvõetud seaduse alusel valiti Eestimaa rüütelkonna kolme lõviga vapp. Vapp, mida kasutades teostasid mõisnikud 700-aastast orjapõlve koos sunnismaisuse ja kodukariõigusega. Seda vappi kasutanud võimu vastu korraldasid Taani aladel eestlased jüriöö ülestõusu. Samas ei kõnetanud vapp Lõuna-Eestit, sealhulgas Viljandimaad, mis oli olnud Liivimaa kubermangu alluvuses.
Parlamendi teerull sõitis toona üle ning too vastasseis kadus ajaloo annaalidesse, nagu juhtub ajapikku kõigi vastasseisudega.
Ajalugu pole mustvalge. On ka teisi toone, mis annavad asjadele hoopis teise värvingu. Loodame, et ei unustata lugu, millest sai alguse Eesti rahvusriik.