Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/16/7589443t1h05e7.jpg)
Lõppeval nädalal esilinastunud kodumaine komöödia «Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused» üllatas meeldivalt. Esiteks muidugi seepärast, et jalaga-tagumikku-žanri puhul ei upita ükski mõistlik vaataja ootusi üleliia kõrgele. Teisalt võib julgelt väita, et vastupidi igasugusele loogikale on linateose järg saanud parem kui esimene osa. No aga võtame õige rahulikult ja järgemööda.
Üldiselt on sedasi, et film saab olla maksimaalselt nii hea, kui on seda tutvustav treiler. Sellesse lühikesse klippi koondavad loojad tavaliselt tuumakamad kohad. Kui treiler vaatajas huvi ei tekita, võib filmi maha kanda. «Klassikokkutuleku» tutvustus on üsna humoorikas ja väga tore on tõdeda, et tegelikult saab pulli veel kõvasti rohkem, kui selle klipikese põhjal arvata võiks.