Filmiarvustus. Mõnus mahlane lödiburger

Kuldne kolmik (vasakult Mait Malmsten, Henry Kõrvits ja Ago Anderson) puhkab viimast korda jalga, enne kui sopp korralikult ventikasse lendab. Foto: Forum Cinemas

Lõppeval nädalal esilinastunud kodumaine komöödia «Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused» üllatas meeldivalt. Esiteks muidugi seepärast, et jalaga-tagumikku-žanri puhul ei upita ükski mõistlik vaataja ootusi üleliia kõrgele. Teisalt võib julgelt väita, et vastupidi igasugusele loogikale on linateose järg saanud parem kui esimene osa. No aga võtame õige rahulikult ja järgemööda.

Üldiselt on sedasi, et film saab olla maksimaalselt nii hea, kui on seda tutvustav treiler. Sellesse lühikesse klippi koondavad loojad tavaliselt tuumakamad kohad. Kui treiler vaatajas huvi ei tekita, võib filmi maha kanda. «Klassikokkutuleku» tutvustus on üsna humoorikas ja väga tore on tõdeda, et tegelikult saab pulli veel kõvasti rohkem, kui selle klipikese põhjal arvata võiks. 

Kui esimeses filmis käis suurem osa mängust ümber aukude, siis sedapuhku tõstetakse kaamerat ka vähe kõrgemale. Ja mitte ainult Tanja Mihhailova klivaaži jäädvustamiseks. Jah, loomulikult tallatakse suuresti žanri klišeede otsas: tüüpilised seksiäpardused, koomiline alastus, alko ja kanepipops ning muidugi vana hea laibarüvetamine. Samas kannatab kogu seda tohuvabohu toolilt maha valgumata vaadata isegi empaatiavõimelisel inimesel.