Kehaosa, milleta saab hakkama vaid inimene

Paabulinnu sabasuled on nii uhked, et isegi inimene kasutab neid enda ehtimiseks. Foto: Marko Saarm

Kui näiteks kalad ja maod ongi põhimõtteliselt silmadega sabad, siis inimene on oma «viiendast jäsemest» evolutsiooni käigus sootuks lahti öelnud. Karvaste ja suleliste maailmas on saba aga abiks liikumisel, teadete edastamisel ja isegi partneri leidmisel.

Alustame lindudest. Esiteks: ilma sabata tiivulisi pole olemas. Saba suuruse ja silmatorkavuse määravad ära suled, mis selle otsast välja kasvavad. Nii võib jääda mulje, et mõnel linnul on justkui miskit tähtsat puudu. Võtame või pingviinid. Aga nemad pole kaugeltki ainsad: väike saba on ka mitmel kakul, kes elavad hoopistükkis maa all urus.

Kas saba suurus on kuidagiviisi ka lennuoskusega seotud? Tartu ülikooli linnuökoloog Marko Mägi: «Jah, üldiselt on tõesti sedasi, et linnud, kes peavad ringi lendama, vajavad selleks hädasti ka saba. Mida väiksem see on, seda kehvem on lendaja. Saba on tiibade kõrval väga oluline lennuvahend. Sellega saab lind suunda muuta ja tüürida. Jah, ka pisikese sabaga linnud võivad üürikeseks ajaks õhku tõusta, kuid nad teevad seda vastumeelselt ja viimases hädas. Pigem jooksevad ja põgenevad mööda maad.»