Valimisringkondade arv ja võrreldav suurus on tähtsad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andres Herkel.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

​RIIGIKOGU VALIMISI saadab kord-korralt süvenev probleem – valimisringkondade ebavõrdne suurus. Ideaalis on ringkondade suurus ja seal jagatavate mandaatide arv enam-vähem samad. Meil pole see juba ammu nii. Tallinna ümbruse kiire kasvu ja ääremaade tühjenemise tõttu on erinevused läinud väga suureks: Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas on 14, aga Lääne-Virumaal vaid viis mandaati. Erinevus on peaaegu kolmekordne. Valimisõiguslike elanike arv neis ringkondades oli 2017. aasta lõpus vastavalt 131 333 ja 45 402 inimest.

Haldusreformiga kaotas Läänemaa suure osa territooriumist ja umbes 3600 elanikku. Nii võib ka Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkond peagi jääda viiemandaadiliseks. Igas maakonnas eraldi muutub kohaliku mandaadi saamine eriti keeruliseks. Kui arvestada nende maakondade eraldatust ning üsnagi levinud tava, et hiidlased hääletavad hiidlasi, saarlased saarlasi ja läänlased läänlasi, võib neist maakondadest omakorda saadikukohata jääda kõigepealt väikseim, Hiiumaa.

Kokku on riigikogu valimistel 12 valimisringkonda. Rahvastiku ümberpaiknemise tulemusena lähevad suuremad neist ehk juba mainitud Harju- ja Raplamaa ning ka Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita ringkond järjest suuremaks ning väiksemad jäävad veel väiksemaks.

Vajadusest ringkondade suurust ühtlustada saavad kõik aru, kuid üksmeelt erakondade vahel ei ole. Näiteks IRL on pakkunud välja kuus ja Keskerakond 15 ringkonda.

KUID KAS ON üldse õige, et täpse ringkondade arvu, nende piirid ja mandaatide jaotuse otsustavad riigikogus esindatud erakonnad? Vabaerakonna liikmed Jüri Adams, Andres Herkel, Artur Talvik, Krista Aru ja Monika Haukanõmm pakkusid hoopis teistsuguse lähenemise.

Seadus ei pea andma valimisringkondade loetelu, vaid üldise raamistiku, mille järgi nad moodustatakse. Ilmselt ei õnnestu mõistlikult võrreldava suurusega ringkondi saada praegusi maakonnapiire aluseks võttes. Oluline on saavutada ringkondade kompaktsus ja seda tuleb teha nii, et ringkondade piirid arvestavad omavalitsusüksuste piiridega.

Jüri Adamsi ettepanekul ei tohi ringkonnas olla vähem kui kaheksa ega rohkem kui 13 mandaati. See omakorda tähendab, et ringkondi on vähemalt üheksa ja mitte rohkem kui 12. Praeguse rahvastikugeograafia puhul oleks õige 10 või 11.

Konkreetse otsuse ringkondade arvu ja mandaatide kohta teeks riigikantselei, kuulates ära vabariigi valimiskomisjoni arvamuse. See annab selge raami ning võtab poliitikutelt kihu ringkondi päevapoliitilistel kaalutlustel ümber teha.

Näiteks oleks üks võimalus liita taas kunagi kokku kuulunud Ida- ja Lääne-Virumaa. Läänemaa kui Mandri-Eesti väikseim maakond võiks valimisteks enda külge saada kunagised Läänemaa alad nii Pärnu- kui Raplamaal, eeskätt Lihula ja Märjamaa piirkonna.

Kuid stopp, lahendusi on veel! Nagu öeldud, ei pea konkreetne ettepanek tulema poliitikutelt. Seadus peaks andma raami.

KÕIGIST LAHENDUSTEST on regionaalpoliitiliselt kõige halvem niinimetatud kuue ringkonna kava. Miks? See tähendaks, et ühes ringkonnas on keskmiselt 16-17 mandaati. Kui jätta kaks ringkonda Tallinna, tähendab see, et ülejäänud Eesti lõigatakse risti neljaks. Maakondlik ja regionaalne seos hajub. Kohalike liidrite võimalused vähenevad ning üle-eestiliste superstaaride mõju saab võimenduse.

Kui muutus ei tule eelolevatel 2019. aasta valimistel, siis hiljemalt 2023. aastaks töötatakse välja lahendus, mis kas jätab paikkondlikele liidritele poliitilise mõjujõu või hajutab selle ülisuurte ringkondadega ära.

JAH, IDEAALIS peaks saadik seisma kogu Eesti eest, samas peavad piirkonnal olema konkreetsed esindajad. Eeskätt annab saadik aru oma kandi valijatele. Kui neid saadikuid on 16-17 või veel rohkem, on isegi püüdlikul valijal raske nende nägusid ja nimesid meeles pidada.

Seega ei ole valimisringkondade probleem teoreetiline küsimus, mida võib lahendada ükskõik kuidas. See on väga olulise regionaalpoliitilise sisuga küsimus. Teoreetiliselt võib ju kogu Eesti olla üks valimisringkond, aga see hägustaks valija ja valitu seose täielikult ning muudaks valimised peamiselt suurte irratsionaalsete vastasseisude tallermaaks, milles pääseb pildile vaid käputäis erakondade tippjuhte.

Muide, milleni see viis, nägime omal ajal Ukrainas, kui 450-liikmeline Verhovna Rada valiti ühes ringkonnas. Saadikutel polnud valijatega sidet, oligarhidel oli neid hõlpus ära osta.

Mis võiks olla meie tulevik? Arvan, et loogiline arengumudel, kus tubli kogukonnaliider või omavalitsusjuht kasvab poliitikuks tänu lokaalsetele tegudele, peab jääma.

Tagasi üles