Sümbolite arvväärtus

Roland Tulik

FOTO: Elmo Riig

INIMLOOMUSE seesmine vajadus on leida eluks seletusi ja pidepunkte. Meid ümbritsevad märgid, kujundid ja sümbolid. Need kõnetavad. Nendes on midagi vaimset. Nad on mingi realiteedi väljendajad. Nad edastavad nii väe-, võimu- ja aukartuse- kui ka paratamatuse- ja ükskõiksusetunnet. Niiviisi kombatakse piire.

Eriline koht rahvaste elukorralduses ja saatuses on olnud ja ilmselt on ka tulevikus niinimetatud riiklikel sümbolitel, millest tuntumad on riigilipp ja -vapp. Sinimustvalge lipu toel jõudis Eesti rahvas omariikluse mõtte teostuseni. Kinnitati riigivapp. Riiklikud sümbolid andsid teistele rahvastele ja riikidele märku meie olemasolust ja elujõust.

EESTI RAHVAS on elanud viimase saja aasta jooksul üle kaks okupatsiooni: kommunistliku Nõukogude Liidu ja fašistliku Saksamaa oma. Esimene samm, mille vallutajad tegid, oli Eesti Vabariigi sümbolite kõrvaldamine ja asendamine enda omadega. Selleks kasutasid võõrvõimud oskuslikult propagandistlikke vahendeid: inimlikke nõrkusi, harimatust, naiivsust ja muidugi ka võimuga kaasnevat hirmutamist. Eesmärk oli vaimne: muuta rahva meelsust ja hoiakut.

«Eesti entsüklopeedia» ütleb sõna «sümbol» kohta: «Tekitab meelelise kujundi ja tema kaudu väljendatakse mõtte vastastikust suhet. /.../ Kinnistavad ühiskonna arusaama ja suhteid ning seega kultuuri järjepidevust.»

Kas me suudaksime kujutada ette, et oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ürituse reklaamil kasutatakse sinimustvalget värvikombinatsiooni ja Eesti Vabariigi kolme lõviga vappi? Milline rong sellisel juhul korraldajaid ootaks? Millist teevett vagunis pakutaks? Kuhu rong sõidaks?

Sümbol on osa meelsuse kujundamisest, väljendades kindlat mõtet. Maakeeli öeldes: sümbol peegeldab seda, kus südame varjatud mõtted asuvad.

VIIMASE AJA sündmuste valguses tundub, et mõnes kooli raamatukogus puuduvad teatmeteosed ja isegi kooli juhtkond pole neid mõttega lugenud. 

Paljude eestlaste ja eestimaalaste mällu on jätnud sügava valulise jälje stalinliku Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa tolleaegsed riiklikud sümbolid kui küüditamise, vangistamise, mahalaskmise, holokausti, ümberasustamise, hirmu ja ebakindluse kandjad. Gulag, Buchenwald, sunnitöölaagrid ...

XX sajandi suurimate inimvaenulike riiklike sümbolite taas üles otsimine ja esiletoomine on tõepoolest masendav. Ja seda eriti ajastamise seisukohalt. Nende koht on ajaloomuuseumides, mitte kultuuritemplites, olgu selleks kool või kontserdisaal.

Ei maksa unustada, et praegused parimas loovas eluperioodis kodanikud ei ole teinud midagi Eesti Vabariigi sünni heaks. Ja ilmselt on piisavalt neid, kelle osa taasiseseisvumise protsessis oli pigem tagasihoidlik või lausa olematu. Mõned neist lihtsalt naudivad omariikluse vilju. Olgu need siis valminud päiksepoolses või varjus kasvanud puul, aga nad on siiski maitsvad ja toitvad.

EESTI RIIK tähistab juubelit. Kiikame hetkeks vaimusilmas nõukogude aega. Kas me suudaksime kujutada ette, et oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ürituse reklaamil kasutatakse sinimustvalget värvikombinatsiooni ja Eesti Vabariigi kolme lõviga vappi? Milline rong sellisel juhul korraldajaid ootaks? Millist teevett vagunis pakutaks? Kuhu rong sõidaks?

Tuues nonde okupatsioonivõimude sümbolid taas püünele, madaldatakse jõuliselt Eesti riigi tõsiseseltvõetavust. Me eksime, kui arvame, et elame deideologiseeritud maailmas. Ka praeguses postmodernses ajastus jätkub intellektuaalne ja moraalne (kultuuri)heitlus.

On elementaarne, et lugupeetud juubilari tordile ei saputata pipart. Muusikaüritust ei reklaamita meid okupeerinud riigi vapiga. Jääb mulje, et nõukaaja estraadimuusika kontserdi korraldajad on käitunud teadlikult, rünnates nii eesti kui vene vaimu.

Sümbolitel on arvväärtused. Nii positiivsed kui negatiivsed.

Loe ka neid

Tagasi üles