Müüridest ja rahvustevahelisest suhtlemisest laiemalt

Urmas Suik Foto: Erakogu

«ICH BIN EIN Berliner,» («Ma olen berliinlane») ütles Ameerika Ühendriikide president John Kennedy külma sõja ajal Berliini müüri läänepoolsel esinemisplatsil 1963. aasta juunikuus. 1987. aasta juunikuus soovitas sama suurriigi kommunistlikule ideoloogiale lõppu ennustav president Ronald Reagan: «Mister Gorbachev, tear down this wall!» («Härra Gorbatšov, lõhkuge see müür maha!»), et see ei lahutaks ühe Euroopa suurlinna ida- ja läänepoolseid rahvuskaaslasi. Mõni aasta hiljem see juhtuski. Nüüdseks on Berliinist saanud taasühinenud Saksamaa pealinn.

On tähelepanuväärne, et mitte ühestki müürist ei ole kirjutatud ja räägitud nii palju kui sellest, mis eraldas Lääne-Berliini endisest Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Suure tõenäosusega suudab Berliini müüri kohta avaldatud materjali hulgaga konkureerida vaid paar sajandit enne Kristust püstitatud tuhandete kilomeetrite pikkune Hiina müür.

Berliini müüri üks erisus oli ilmselt see, et ta püüdis välistada ida poole ajude (ja laiemalt tööjõu) väljavoolu läänepoolsete rahvuskaaslaste poole.

Aga müüre on veel. Suure tõenäosusega kannab kõige iroonilisemat nime Põhja-Iirimaale Belfasti ja selle lähiümbruses asuvatesse linnadesse rajatud 34 kilomeetri pikkune ja ligemale kaheksa meetri kõrgune sein iirlaste ja brittide eraldamiseks. Seda kutsutakse peace line’iks ehk rahu liiniks. Uuema info kohaselt on sellest viimastel aegadel kujunemas Hiina müüri sarnane turismiobjekt.

JUUDID ON ÜKS teises maailmasõjas enam kannatanud rahvaid, ent sõjaõudustes kannatanute ritta kuuluvad ka punaste käe läbi hukkunud soomlased, poolakad ja kõik Balti rahvad, samuti aatompommirünnakutes hukkunud jaapanlased ning liitlaste terroristlike pommirünnakute ja võitjariikide käe läbi hukkunud Saksa lihtkodanikud. Rahvast sõjasüüdlaseks tembeldada on ebaõiglane. Süüdistada tuleb võimunäljas poliitikuid.

Selle taustal on juudiriigi poliitikute palestiinlaste ahistamine äärmiselt taunitav. Igasugune põlisrahvaks ja mitte pärispõlisrahvaks jagamine on ülihell teema ning lõpeb igal juhul pahaendelise konfliktiga. Tee sa kindlaks, mitu sajandit on juudid seal kauem elanud kui palestiinlased.

Müüriehitajaid jagub teisel pool ookeanigi. Eesti poliitikute jutu kohaselt meie tähtsaima liitlase ja maailma demokraatia esikaitsja Ameerika Ühendriikide järjekordne president Donald Trump on otsustanud müüriehitamise praktikasse ka oma panuse anda. Kuuldavasti kerkib USA ja Mehhiko vahele mitte küll päris sama pikk sein kui Hiina müür, aga ka mitte palju lühem.

Kõike eespool kirjapandut silmas pidades tundub ebaõiglane süüdistada Ungarit, kes on asunud Euroopa Liidu välispiiri kindlustama. Ungarlaste hulgas ülipopulaarne peaminister Viktor Orbán on otsustanud üle piiri ebaseadusliku immigratsiooni lõpetada, rajades sinna traattõkked ja pannes piirivalvurid illegaale tagasi saatma.

Piiri kindlustada tahame ju meiegi. Rahasummad, mida maksumaksjalt selleks küsida kavatsetakse, on aukartust äratavad.

PROPAGANDA võim – ja mitte ainult Vene propaganda oma – on tõepoolest suur. Brüsseli bürokraatia ja ka ajakirjanduse võimenduse tulemusena on Visegrádi riigid muutunud mõnede Euroopa kodanike silmis Euroopa paariateks. Nad ei tahtvat immigrante maale lasta, sulgevat piire, ja mis kõige hullem, mõni neist suhtlevat koguni president Putiniga.

Mõned ajakirjanikud nimetavad Viktor Orbánit ja vast tagasi valitud Tšehhi presidenti Miloš Zemanit Kremli- või venemeelseks. Õnneks ei ole keegi väga tõsiselt asunud Soome tagasivalitud presidendi Sauli Niinistö kallale – tolle kontaktid president Putiniga on ju peaaegu igapäevased ja laialt kajastatud.

Ei saa jätta märkimata, et mõned meie poliitikud eesotsas president Toomas Hendrik Ilvesega ning lapseohtu ajakirjanikud on üsna valimatult arvustanud soomlaste NATO-leigust. Jätaks selle ikka soomlaste enda otsustada.

Mitte ainult Eesti meedia ja avaliku arvamuse kujundamine ei hakka muutuma kahetsusväärsel kombel patoloogiliseks. Mõnes asjas kahtlemise tulemusena võidakse sind rahvavaenlaseks tembeldada just nagu Nõukogude Liidus. Tõsi, tundub, et vahistamisohtu õnneks veel ei ole.

NIISIIS, MÜÜRIDE ehitamise aeg ei näi veel lõppenud olevat. Müürid ja traataiad kerkivad riikide vahele, müüre ehitatakse linnadesse rahvusrühmade vahele.

Jälgides Facebooki ja kommentaatoreid mitmesugustes kanalites, tundub, et pahaendelised müürid on tekkimas ka inimeste arusaamade vahele. Üks kultuuriringkondades tuntud tegelane nimetab vene päritolu tallinlannat halvustavalt immigrandiks ja tuntud poliitik on nimetanud oma kolleegi sisserändaja järeltulijaks.

Olgu siis pealegi! Sellisel juhul tunnistan, et olen pärismaalane ja mina selliste eespool nimetatud klähvijatega tegemist teha ei taha.

Annaks jumal, et õnnestuks vältida kriise. Vastasel juhul ei tea me, mismoodi need erinevate arusaamistega tõekuulutajad käituma hakkavad, kui neile relvad kätte sattuvad, nagu märkis hiljuti Rein Lang.

NIIKAUA KUI laialt aktsepteeritud kultuuritegelased ja poliitikud Eestis müüre ehitavad, saates meil elavate teiste rahvuste kohta halvustavaid repliike, nagu «immigrant» ja «sisserändaja poeg», ei maksa loota kurjuse kadumist netilehekülgedelt. 

Võib arvata, et peagi kuuleme tuntud kultuuritegelase, kultuurilehe Sirp endise peatoimetaja Kaarel Tarandi selgitusi selle kohta, kui loomulik ja intelligentne on sõimata eestlastest eestivenelaste kõnetajaid pajuvenelasteks. Selline tegevus sarnaneb pisut kõrgtasemel ksenofoobia toetusega.

Tundub, et mõni haljale oksale tõusnud, pääsedes raha, võimu ja mõjuvõimu juurde, on võtnud omaks eesti  klassiku Anton Hansen Tammsaare tegelaskuju Kassiaru Jaska ülbitsevad kombed. Valijad, teie võimuses on eestivenelasi õpetavad autorollotajad võimetekohasemale tööle saata. Miks peaks maksumaksja neid üleval pidama?