/nginx/o/2010/06/15/386962t1h9949.jpg)
Eelmise nädala ilusad ilmad meelitasid mind rattaga tööle tulema. Mul on sõita umbes 19 kilomeetrit peateed, mis tähendab, et enamjaolt tuleb mulle kui peateel liiklejale teed anda. Millegipärast autojuhid nii ei arva.
Repliik: Arvesta jalgratturiga!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel hommikul pööras mulle ette hoovist välja sõitev auto, mis lähenes vasakpööret sooritades vasakult üle teise sõidurea. Selle juht ei pidanud minu lähenemist millekski ja kokkupõrke vältimiseks tuli mul järsult pidurdada. Vaevalt paar minutit hiljem tegi teine autojuht sama ohtliku manöövri, eirates paremalt lähenevat «Anna teed!» märki. Kümmekond kilomeetrit sooritasid kaks vastusõitvat autot minu nina all vasakpöörde peateelt kõrvalteele, ilma et oleksid vaevunud minu möödumist ära ootama.
Kui minu ees või taga sõitnuks auto, poleks juhid nii käitunud, sest nad võinuksid väljuda kokkupõrkest kannatajana. Jalgrattur võib ju turvalisuse huvides kanda kiivrit, aga see ei peaks olema ainus pääsetee.
Autojuhtide rumalusest ja hoolimatusest sündinud kokkupõrkes jääb ka kiivriga rattur kannatajaks. Alati.