Juubelikingitus: skisofreeniline sirp ja vastuokslik vasar

GUSTAV ADOLFI gümnaasiumi direktorile Hendrik Agurile on tema koolis peagi asetleidva nõukanostalgilise kontserdi eest jagatud viimasel ajal hoope igast ilmakaarest. Ma ei saa öelda, et mul oleks temast kahju. Heinaküünis sünnipäevapidu pidades ei ole mõistlik tordile säraküünlaid toppida.

Kõigil peaks meeles olema, milline üldrahvalik halvakspanu tabas Tallinna Linnamäe vene lütseumi, kui tuli päevavalgele, et tolle kooli õpilased Maarjamäe lossis Nõukogude Liidu sümbolite taustal klasside kaupa päevapilte tegemas käisid. Kooli direktor väitis toona, et tema ei tegele mitte poliitikaga, vaid üritab lapsi väärikalt kasvatada. Kuidas see täpsemalt välja näeb, keeldus ainult vene keeles suhelnud direktor selgitamast.

Toonane jaburus on nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, 180 kraadi ümber keeratud ja üsna ootamatus vormis. Igati eestikeelse ja -meelse kooli, Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor korraldab vabariigi sajanda aastapäeva aegu nõukanostalgilise estraadikontserdi ning tõrjub pahameelseid väidetega, et kontsert on andestuse ja leppimise sümbol. Sealjuures jättis igati erudeeritud ja sümpaatne koolipapa kahe silma vahele tõiga, et üks kontsertidest oli planeeritud Tallinna pommitamise aastapäevale.

Pöörasemat emotsionaalse intelligentsuse puudulikkuse demonstratsiooni annab lähiajaloost otsida, olgugi et Aguri viimaste sõnade kohaselt räägitakse esinejatega läbi, et leida võimalus kontserdi kuupäeva nihutada.

Hendrik Agur raiub, et kontserdi eesmärk on panna mõistma ja andestama. Minu küsimus on: kas Aguri õpilased ja tema eakaaslased üle Eesti, lapsed, kellest iga viimane kui üks on sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis, saavad aru, mille eest andestatakse? Kellele?

HENDRIK AGUR on nõukogude korra ajal kasvanud laps. Nii ka mina. Seetõttu on mul tema motiive lihtne mõista. Ka mina olen üks neist, kes luges mõne kuu eest uskumatusest ammuli vajuva suuga president Kersti Kaljulaidi vormiliselt ebaõnnestunud lauseid, millega too andis mõista, et punakorra ajal kasvanutel polnud helget lapsepõlve.

Oli küll. Minul oli. Hendrik Aguril ka oli. Pioneerirätid ja Volodja Dubinini kangelaslood olid lihtsalt meie lapsepõlve meist mittesõltuvad igapäevaosad. Aga meil oli lapsepõlv, selles olid ilusad päevad ja südamlikud hetked ning ei mina ega Agur saa parimagi tahtmise juures oma minevikku põrgulikuks kannatuste rajaks needa.

Agur raiub, et kontserdi eesmärk on panna mõistma ja andestama. Minu küsimus on: kas Aguri õpilased ja tema eakaaslased üle Eesti, lapsed, kellest iga viimane kui üks on sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis, saavad aru, mille eest andestatakse? Kellele? Või on see kontsert paljudele nende seast siiski lihtsalt põnev muusikaline kostüümietendus?

Kas Aguri koolis ei ole venekeelseid õpilasi, segaperedest või vene juurtega lapsi? Kas nemad saavad aru, kellele nad kontserdi lõpuks andestama peavad? Kas Agur on mõelnud sellele, millisesse sousti keerab selle palagani Eestis niigi oma raevukuse tipul toimetav Vene propagandameedia? On ta selle tagajärgedeks valmis?

ALANUD AASTAL tähistame Eesti Vabariigi juubelit. Eesti rippumatus ja iseolemine ei katkenud okupatsiooni poolsajandi vältel de jure kordagi. Kas sajandipikkust õiguslikku iseseisvust tähistades on kõige paslikum kinkida oma inimestele mälestuseks sirp ja vasar?

«Meie teeme Eesti Vabariigi sünnipäevaks kingituse Venemaale ja kõigile inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad,» sõnas Agur Postimehele. «Need, keda see ärritab, kontserdile ei tule.» 

Mind ärritab ja tõepoolest, kontserdile ma ei lähe. Venemaale kingituste tegemise vastu pole mul midagi. Seal on palju toredaid inimesi.

Hendrik Agurile soovitan aga käia tegudes omaenda sõnade järgi, mis kõlasid tema suust Vikerraadios. «Kas meie ühiskonnas on liiga hea elada, et kõik üle vindi keeratakse?» küsis ta seal retooriliselt.

Tundub, et on, härra Agur. Teie koolis näiteks tähistatakse vabariigi iseseisvuse juubeli aastat okupatsioonisümbolitega. Kui see ei ole erineda tahtmise palavikus vindi ülekeeramine, siis mina ei tea, mis seda üleüldse on.

«Inimesed külvavad kurjust ja sukelduvad ise sellesse,» kurvastas Agur. Ju liigitub käesolevgi arvamusavaldus tema kategooriates kurjusekülvamiseks. Ju siis nii peab olema.

Mul on sügavalt ükskõik, kas aastavahetusel mängitakse hümni või mitte, sest mulle on hümn midagi intiimsemat kui nokastanud seltskonna telerite ees härdameelseks ajamise instrument. Aga vabariigi juubeli aasta tähistamine skisofreenilise sirbi ja vastuoksliku vasaraga on üle võlli, vindi ja talupojamõistuse piiride kohe päris kindlasti.